„HOMMIKUSÖÖK STAARIGA“ | Pille Pürg läheb operatsioonile: „Kui tõsine tervisehäda mul tegelikult on, ei taha hetkel mõeldagi.“ (2)

Pille, kuidas sinu sünnipäevapidu välja näeb?

Tegelikult valmistun juba oma juubelipeoks ja teen seda terve eesti rahva pilgu all kaks aastat jutti. Tähistan oma sünnipäevi alati uhkete pralledega ja eriti just viie või nulliga lõppevaid tähtpäevi. Tahaksin, et minu 50. sünnipäeval oleks kohal ka hulk prominente. Aga keda kuulsustest kutsuda? Vot see on keeruline ülesanne ja vajan seekord teatripubliku abi. Sellepärast otsustasin oma sünnipäeva puhul välja tulla monotükiga "Kutse juubeliks!" 

Olen muuseas esimest korda laval üksi ja see on päris hirmutav. Olen kohutav pabistaja ja seda just enne peaproove ning esietendust. Pole ime, kui laval ükskord ka sussid püsti viskan.   

Kerge värin on juba praegu sees. Jätsin ju meie nädala alguseks planeeritud intervjuugi ära, sest mind viidi kõrge palavikuga Tartus haiglasse. Ei, ei, see polnud õnneks koroonaviirus. Mul avastati kopsus mädane kasvaja. Arstid tõmbasid mingi vedeliku sealt eile välja. Operatsiooniks sain aja aprilliks. Kui tõsine tervisehäda mul tegelikult on, ei taha hetkel mõeldagi. Ega see asja paremaks tee, mul juba 14. märtsil esietendus ja ma ei saa oma publikut alt vedada. Kevade jooksul on planeeritud 33 etendust ja kui mind tomatitega lavalt minema ei loobita, siis teen teist samapalju sügisel otsa. 

Kas sa oma tervise pärast tõesti ei muretse?

Olen oma kaaluprobleemidega juba aastakümneid maadelnud. Mul on süda haige, olen üle elanud miniinfarkti. Vahel ei saa hommikuti voodistki püsti. Seljaga on mingi jama. Pean massööri kutsuma, kes mind pisut mudib, et jalad alla saaksin. Põen ka autoimmuunhaigust, mis haiguse ägedas faasis tähendab juuste ja küünte väljakukkumist. Ärge arvake, et ma koguaeg nii paks olen olnud, teismelisena olin sale sporditüdruk. Aga hormoonravi tõi kaasa kehakaalu kasvu, see omakorda südame rütmihäired ja aegajalt ka kõrge vererõhu. Aga mul on elujõudu siiski vastu pidada.

Üks asi on küll muutunud. Mul on suur hundikoer Pootsman, kellega jalutamine nägi varem välja nii, et sõitsime minu suure maasturiga kuhugi metsaveerele, lasin koera välja, ta asjatas oma asjad ära, hops autosse ja tagasi koju. Nüüd võtan Pootsmani käekõrvale ja käin temaga ise jalutamas. See on minu jaoks suur saavutus. 

On olnud hetki, kui olen mõelnud isegi vabatahtlikult siitilmast lahkumise peale. Esimene oli paarkümmend aastat tagasi, peale vanemate surma. Ema läks mul nimelt vabasurma, kui isa ta maha jättis. Isa suri aasta hiljem vähki. Peale seda läks asi inetuks, sest tema toonane elukaaslane arvas, et tal on õigus osale isa varandusest. Hull armuke kippus isegi minu elu kallale. Mulle hiiliti surnuaial, isa haual, selja tagant ligi ja löödi kangiga pähe. Hea et ellu jäin! Teine kord sai elust villand, kui minu enda lähisuhe purunes. Olin valmis end kodu lähedal oksa tõmbama, aga naabrite koer päästis mu. 

Kas uut austajat pole sinu ellu hiilinud?

Eks neid austajaid ja fänne ju on. Mõni kirjutab luuletusi, teine laskub peale etendust suure lillesülemiga ühele põlvele. Aga mina pole huvitatud. Olen oma südame lukku keeranud. Ma ei jaksa enam kedagi enda järel lohistada. Tahaksin, et minu eest hoolitsetaks, aga kust sa ikka sellise mehe enam leiad. Võtan parem oma kõige suurema sõbra Pootsmanni kaissu.  

Pille, milline sinu juubel välja võiks näha, kes sinna peaks tulema ja keda sa iialgi sinna ei kutsuks – olgu kingitus kui suur tahes?

Oma uues tükis kutsun oma juubelile kümme tuntud inimest. Yana Toomi, Urmas Sõõrumaa, Edgar Savisaare, Viktor Vassiljevi, Liis Haaveli, Synne Valtri, Erik Orgu, Mart Helme, jt. Tahtsin kutsuda ka Marju Läniku, aga vaat ei vedanud välja.

Sa kutsud Liis Haaveli oma juubelile?

Just! Ja seda sellepärast, et teha heategu vanainimestele, keda see pahalane rahule ei jäta ja ei kavatsegi jätta ning kellest isegi meie võimuorganid jagu ei saa. Mina võtan selle asja nüüd käsile ja teen puust ja punaseks kõigile selgeks, et tegu on ohtliku kurjategijaga. 

Pikemat sünnipäevaintervjuud Pillega loe juba uuel nädalal Õhtulehest.

Maiustasime Pillega tema sünnipäeva puhul Tallinna kõige vanemas ja legendaarsemas kohvikus Maiasmokk, kus põneva tuuri tegi meile teadur Otto Kubo.

Eesti vanim kohvik sündis aastal 1864 ühes auruveduri, fotograafia ja lugematute muude leiutiste võidukäiguga. See oli õnnelik ajastu, mil unistati saladuslikust saarest ja lennust kuule. 156 aasta jooksul on vahetunud riigid, moed ja tehnika, aga kohviku eriline atmosfäär ja kordumatud maitsed kannavad endiselt unistuste maale nii väikeseid kui suuri.

Maiasmokas on ka legendaarne martsipanituba

Legendi järgi on Tallinn martsipani sünnilinn, kus juba keskajal müüdi seda ravimina armuvalu vastu. Maiasmoka kohvikus valmistatakse seda maiust külaliste silme all siiani täpselt nagu sadu aastaid tagasi - käsitsi ja ajaloolistes vormides. Kunagi vene keisreid ja kunstnikke ning luuletajaid võlunud maitseid saab täna proovida igaüks, kes kohviku uksest sisse astub.

Vaata videot!