Roman PolanskiFoto: Reuters/Scanpix
Triin Tael 2. märts 2020 22:30
„Häbi!“ hüüatas nimekas prantsuse näitlejanna Adèle Haenel, kui Prantsusmaa tähtsaimal filmigalal kuulutati aasta parimaks režissööriks 13aastase tüdrukuga seksuaalvahekorras olemise eest süüdi mõistetud Roman Polanski. Mitmes vägistamises süüdistatud eakas kineast ise reedeõhtusele Césaride jagamisele ei ilmunud – enda sõnul lintšimisohu tõttu.

Filmiga „Põleva tütarlapse portree“ parima naisnäitleja auhinnale nomineeritud Haenel (31) marssis saalist välja, talle järgnes linateose lavastaja Céline Sciamma ning BBC Newsi teatel veel mitu naisnäitlejat. Endine lapstäht Haenel paljastas mullu novembris veebiväljaande Mediapart pommloos, et 12aastasena oli ta langenud oma debüütfilmi „Saatanad“ (2002) režissööri Christophe Ruggia soovimatute lähenemiskatsete ohvriks. 55aastane Ruggia võeti tänavu jaanuaris vahi alla. Mõned päevad enne Prantsusmaa Oscariteks nimetatud Césaride tseremooniat oli Haenel auhinnakomiteed Polanski uue filmi „Ohvitser ja spioon“ küllusliku tunnustamise pärast – film pälvis lausa 12 nominatsiooni – teravalt kritiseerinud. „Polanski esiletõstmine tähendab kõigile ohvritele näkku sülitamist,“ vahendab The Guardian. „See tähendab, et naiste vägistamises pole hullu midagi.“

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (3)

Moderaatorile see millegipärast ei meeeldinud 3. märts 2020 04:21
Aastakümneid hiljem! Aga kas süütuse presumptsioon nüüd enam ei kehtigi? Mis eeldab, et süüdistatav on süütu ja süüdistaja kohus on tema süü kohta veenvad tõendid esitada. Kui pole, siis kukub süüdistus ümber. Aga kustkohast need tõendid siis aastakümneid hiljem enam välja peaksid tulema? Ainuüksi ühe sõna teise sõna vastu jääb väheseks. Kas me pole liikunud tagasi inkvisiooniaegade praktika juurde? Kus polnudki mingeid tõendeid vaja. Piisas kui keegi vaid teisele osutas ja väitis, et too on n õ i d! Ja asi võiski lõppeda t u l e r i i d a g a.
millegipärast ilmuvad süüdistajad ja kahjutasu nõudjad sageli välja alles aastakümneid hiljem 3. märts 2020 04:17
Aga kas süütuse presumptsioon nüüd enam ei kehtigi? Mis eeldab, et süüdistatav on süütu ja süüdistaja kohus on tema süü kohta veenvad tõendid esitada. Kui neid pole, siis kukub süüdistus ümber. Aga kustkohast need tõendid siis aastakümneid hiljem enam välja peaksid tulema? Ainuüksi ühe sõna teise sõna vastu jääb väheseks. Vähemasti peaks jääma. Kas me pole liikunud tagasi inkvisiooniaegade praktika juurde? Kus polnudki mingeid tõendeid vaja. Piisas kui keegi vaid teisele sõrmega näitas ja väitis, et too on nõid! Ja asi võiski lõppeda kas tuleriida või muu hukkamisega.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS