Foto: Live Nation Estonia
Elu
29. veebruar 2020, 13:55

GALERII JA REPORTAAŽ | Kuidas ma esimest korda Anne Veski kontserdil käisin (26)

„Tore õhtu, kontserdimajas pole õhku – Anne Veski tõstab vererõhku,“ ümisen ma Nublu laulusõnu veidi modifitseeritud kujul. Olen kindel, et mitmekümne aasta pärast saabun ma kasvõi käimistooliga Nublu 64. sünnipäeva soolokontserdile. Samamoodi nagu Anne Veski fännid ei jätnud reede õhtul tulemata tema peole – ükskõik, kui suur vanusekoorem juba õlule langenud oli! Küll aga loodan ma, et selleks ajaks on koroonaviiruse naljad hääbunud.

Oma 27 eluaasta jooksul pole ma vist kunagi käinud kontserdil, kus istutakse. Ja ütlen siiralt fännide ees vabandades, et mul pole ka kunagi Anne Veskit elusast peast näha õnnestunud. Kõige hiljutisem kokkupuude Anne Veskiga oli mul siis, kui Ott Lepland teda näosaates parodeeris. See oli üpris lõbus. 

Juba pool tundi enne kontserti algust on maja rahvast pungil. Suure peegli ees lisatakse neljandat võõbakihti roosadele ja punastele huultele, tupeeritakse juukseid ja tõmmatakse seelikuid sirgu. Kamm rändab välja ka meeste põuetaskust ning liigub pealaele isegi siis, kui seal kammida enam suurt midagi jäänud pole.

„Täna tuleb kuum õhtu! Diiva ikkagi esineb,“ õhkab nooruke garderoobineiu ühe härrasmehe mantlit minema tarides. 

Peagi aga selgub, et ma ei pea silmi päris maha lööma – minust kolm korda vanem prouagi näeb täna Anne Veskit esimest korda laval!

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99