Olavi Pihlamägi: „„Eesti laulu“ finaalilugudest vähemalt pooled vajuvad unustusse juba enne esmaspäeva.“ (1)

Ma ei tahaks olla väga õel, kuid pean kurvastusega nentima, et „Eesti laulu“ finaalilugudest vähemalt pooled vajuvad unustusse juba enne esmaspäeva. Millal aga võidab „Eesti laulu“ Arne Oidi „Unustuse jõel“ tasemel heliteos, mida veel aastakümneid hiljemgi kuulates värinad üle keha jooksevad? Nii mõnigi võib nüüd tüdinult hüüda: „Pea hoogu, vana! Ajad on teised.“

Ise endal viisi loon. Just nii võiks iseloomustada tänast „Eesti laulu“ finaali, mis vaatamata suhteliselt kesistele poolfinaalidele on lõppvõistlusele mingi arvestatava muusikavaliku suutnud koguda. Kui hästi lühidalt meenutada lauluvõistluste ajalugu, mis algas 1959. aasta jaanuaris võistluskontsertidega ja on praeguseks muutunud „Eesti laulu“ nimeliseks ürituseks, siis kunagi kirjutasid sinna laule heliloojad ja esitasid lauljad. Nüüd on tosinast finalistist kõik (ühe erandiga) kas ise autorid või vähemalt kaasautorid. Mul on hea meel, et elan ajal, mil nii palju andeid on eredalt lõkkele löönud. Ainus, mida nukralt märkan, on see, et too lõke põleb väga kiiresti ära ja kustunud sütelt puhub ajatuul peagi ka tuha.

Sel aastal on „Eesti laulu“ finaalis kümnel juhul tosinast ingliskeelsed lood, poolfinaalidesse jäi maha enamik eesti keeles esitatud loomingust. Kui 1999. aastal EBU (Euroopa ringhäälingute liit) lasi keelenõuded vabaks, unustas Euroopa kiiresti rahvuskeeled ja hakkaski laulma peamiselt inglise keeles. Pole siin midagi ohata, et meie keele kaunidus enam Euroopas ei kõla! Selle nimel enam surema ka ei hakka. Tahad eesti keelt ja meelt – käi laulupeol või Viljandi folgil, ära tule seda otsima „Eesti laulule“! Isegi maapoisilikult muhe saarlane Uudo Sepp on oma noka esimest korda seadnud võõrkeelseks. Kas Saaremaa selle muutuse massiivsete telefonihäältega ka heaks kiidab, on varsti selge. Selle kõrval mõjub Traffic vaatamata oma võõrapärasele nimele kui majakatuli, mis eksinuid „Üks kord veel“ koduvetesse tagasi kutsub. Tegelikult on „Majakaks“ ikka masside lemmik Synne Valtri, kes jagab sädelevas õhtukleidis lava paljasjalgsete madrusesärkides meestega. Neid vaadates on mul tunne, et nad on nagu valest uksest sisse astunud. Habemikest mehed sobiksid hästi merelaulude festivalile ja Synne oma brokaatkleitiga pigem näosaatesse Anne Veskit parodeerima.