Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas sada aastat tagasi Eestis kunsti esitleti

Alustati Tallinnas, kus läks kõik hästi. Rakvere õpetajate seminaris tabas aga korraldajaid üllatus: tuldi pärima, et kus see kunstinäitus siis on. Rahvas ei saanud aru, et seintel rippuvad pildid ongi näitus. Nemad olevat oodanud etendust ja kunsttükke.

Viljandisse oli raske minna. Märtsipäike oli teelt lume sulatanud ja reega oli tõeline kunsttükk kruusal sõita. Vastu tuli Tänassilma jõgi, mis oli juba jäävaba. Kuidagi suudeti sellest üle saada, aga jõkke vajusid Voldemar Melniku (hiljem Mellik) naisfiguur ja Anton Starkopfi hiiglaslik puust naisepea. Melniku töö oli graniidist ning vesi ei teinud sellele midagi. Küll aga oli seda raske jõest välja sikutada. Starkopfi töö jäi pinnale ulpima ja selle päästmisega polnud seega muret.

Viljandis oli üks mees väga mures, et kas õrnemast soost pereliikmed ikka võivad tulla ja tal endal oli hirm alasti naisepiltide ees. Siis nägi ta Melniku naisfiguuri ja põgenes koos saatjatega. Ühele advokaadile meeldis Konrad Mägi maal. Talle laenati see koju kaasa, et ta sellega harjuks. Varsti saatiski mees osturaha ära. Olevat aga sõpru hoiatanud: ärge sinna näitusele minge! Teile kantakse pilt koju ja katsu siis maksmata jätta.

Pallaslaste rändnäitus käis veel mitmes provintsilinnas Eesti kunsti tutvustamas.