Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas aadlimehest sai tuntud sarivaras (3)

„Aadlimehel ligi 20 vargust. Pärast nelja-aastast vangisolekut sai ainult ühe kuu vabaduses olla,“ kirjutab Postimees 27. veebruaril 1935. Vabariigis olid aadliõigused küll ammu kaotatud, aga toona 43aastane Karl-Werner Borgeest Jõgisoo mõisast oli sünnipärane aadlik ja pealekauba haritud mees.

Aga Postimehe kirjutise ajal oli ta järjekordselt kohtu ees – süüdistatuna ühest poest tosina taskunoa ja teisest kolme kilo sahariini varguses. Ka paar nädalat hiljem, 18. märtsil oli Postimehel põhjust Borgeest leheveergusele tuua. Ta oli kriminaalpolitseiniku esmalt ropult läbi sõimanud ja siis talle käsitsi kallale läinud.

Esimest korda kohtame aga aadlikpätti leheveergudel 30. jaanuaril 1919, kui Riigi Teataja kuulutas: „Haapsalu rahukogu otsib Tallinna kodanikku Borgeesti, kelle tundemärgid on: 173 cm pikk, brünett, hallid silmad. Kõik ametiasutused, kelle rajoonis on Borgeesti varandust, peavad selle kohe enda hoolde võtma.“

Mees oli riisumisega vahele jäänud.

Taas kirjutas temast 1. septembril 1939 Tartumaa Teataja: „Borgeest pani paari nädala eest Elvas toime paar vargust. Mees põgenes liikuvalt rongilt, kui poepidaja oli konduktoreid informeerinud, et vagunis istub varas. Tabatuna esines ta politseis algul Verner Ivanovi, siis Stolzmanni nime all. Tal tuleb kohtus vastust anda nii valenimega esinemise kui varguste eest.“