OHTLIK TREND KOOLINOORTE SEAS: lõikumise üheks ajendiks on silmaklappidega vanemad (2)

Roomet* ei viitsi enam. Tahaks kellegagi rääkida, aga keegi ei viitsi kuulata.

Tahaks näiteks rääkida sellest, et kui ta veel väike poiss oli, andis isa talle ühtelugu peksa. Või kuidas mõjus talle isa hiljutine enesetapp.

Aga Roometi peres ei ole kombeks neist asjadest rääkida. Vanemad vennad on oma elu peal, emaga ei ole saanud sellistest asjadest kunagi rääkida.

Ühel päeval muutub Roomet ärevaks ja tõmbab enda käele mitu jutti. Siis paneb jope selga ja läheb õue. Ta ei lähe sinna niisama uitama, Roometil on kindel plaan ronida ühe mahajäetud maja katusele.

Samal ajal võtab ta ühel veebilehel ühendust spetsialistiga, kelle töö on noorukeid sellistel hetkedel aidata. Veidi hiljem nõustub poiss oma telefoninumbri andma. Oma asukohta keeldub ta avaldamast.

„Miks sa sinna lähed?“

„Te teate ju tegelikult.“

Roomet kirjeldab, et kui ta üritab emaga mõnel keerulisel teemal rääkida, ei ole sel mingit tulemust või järgneb ainult karjumine.

„Kedagi ei huvita. Nii kui hakkan midagi rääkima, käsivad kõik vait olla. Ma ei ole mitte kuskilt abi saanud. See ei ole normaalne elu. Tahaks masest ja kõigest lahti saada. Nüüd ongi mul juba ükskõik, mis edasi saab.“

***

Tallinna lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda pole aastaid sattunud nii palju suitsiidikatse teinud lapsi ja noori kui mullu .Varasem „rekordaasta“ oli 2016, kui lastehaiglasse jõudis 35 suitsiidikatse teinud noort.

2019. aastal sai see arv täis juba esimese seitsme kuuga.