Inimesed

MART SANDER | Rahvuspüha kui jõululaupäev: kiirühtsus vabaduse sõime ees (21)

Mart Sander, 24. veebruar 2020, 23:18
Mart SanderFoto: Mardo Männimägi/TV3
Liigina vajame me protsessioone ja paraade nagu õhku. Võib-olla pigem siiski nagu hapnikku, sest liiga palju head asja paneb pea ringi käima ja irratsionaalselt käituma – mida ajalugu on tõestanud pidevalt militaarparaade puhitavate riikide näitel.

Paraad on alati ühtaegu nii poolt kui vastu, sageli paradoksaalselt. „Sõdime rahu eest“ on küll loosung, mida saavad endale lubada ainult hambuni relvastatud suurriigid; ent minuvanused on ka ise kevad- ja sügisvihmas lõdisedes pidanud kandma keelavaid-käskivaid transparente, mille nõudlikkuse kategoorilisus oli groteskses pöördvõrdelisuses kommunismi pisiprovintsi töörahva entusiasmiga.

Iseseisva Eesti paraadid on pisut nagu suguvõsa kokkutulekud. Pole meil ju kedagi hirmutada ei hiiglasliku armee ega tohutute massihävitusrelvadega. Pigem plaksutame neile vähestele eesti poistele, kes veel armeekõlblikuks on tunnistatud ja toredatele külalissõduritele, kes mõnes teises poliitilises olukorras või ajas oleksid siinmail võinud tervituseks ka kuuli saada. Lapsed saavad uudistada sõjamasinaid ja välismaa ajateenijad eesti neidusid. Win-win situation.

Sõjaväeparaadile on külalised rutanud otse kiviviske kaugusel peetud jumalateenistuselt. On ju mõlemad institutsioonid – nii armee kui kirik – ohverduse, kangelassurma ja selle läbi lunastatud vabaduse kantsid, mille emotsionaalne laeng inimesele on küll erinevates detsibellides, kuid üsna sarnasel võnkesagedusel. EELK peapiiskop Urmas Viilma kõne oli tabavalt neutraalne, ei langenud ei sentimentaalsusse ega patroniseerimisse – ega isegi müstitsismi, mida „nähtamatu nägemise“ teema oleks võinud julgustada.

Eesti president, kes poliitilisele areenile astudes lõi oma jalgealusesse niigi õhukesse jäässe esimese mõra demonstratiivse jumalateenistusele mitte ilmumisega, oli ilusti kohal, olgu see siis areng või kompromiss.

Samal ajal, kui valdav osa kodanikest kas kevadpäikese käes või teleri ees oma meelt ülendasid, ei olnud hingetõmbepausiks aega ilmselt ühelgi Eesti juuksuril ega jumestajal, sest juba andis lokitud-põsepunastatud külalisi oodates vilet Viljandisse ruttav erirong.

Igal linnul sama laul

Külaskäik uuele elule puhutud Ugalasse oli kujundatud visuaalselt apetiitseks virtuaalreisiks. Tugev koostöö ERR-i ülesvõttemeeskonnaga lõi peaaegu stuudioliku õhkkonna, avades vaatajale iga detaili nii näoilmetes kui rõivaaksessuaarides. Vastuvõtu mitteametliku osa julge eurotrash-filme meenutav valguslahendus vältis liigset harrast akadeemilisust ja muutis nähtu „Silmad pärani kinni“- stiilis (andestatagu mulle need kinoviited) pahelis-põnevaks eliidi nõiasabatiks.

Seekordne kontsert-lavastus jääb meelde oma stressivabaduse poolest. Ei olnud küüditamist, minevikuängi ega tulevikuhirmu; ei lavastaja (Karl Laumets) „oma sõnumi“ kunstilist ajjuvasardamist. Kompaktne, ajaväline teema napis, mittelaristavas vormistuses oli vaba manifestidest ja paralleelitsemisest ning näis ütlevat, et inimene oma tõlgenduste ja tähendusandmisega ei ole muud kui vaid ajutine külaline siin pinnal. Etendus oli ka väga õpetlik: mitte üksnes ei saanud vaataja teada palju uut Eesti linnuriigist ja rahvaloomingust; saime teada ka, kes on tänase Ugala näitlejatekoosseisus. Kuna palju osalisi oli ka Vanemuisest, ootasin ööbikuna küll lavale Pirjo Jonast, kes aga vilksas ainult käesurumisel.

Kõik Ugalas toimunu kandis väga läbimõeldud metasümboolika pitserit, mida varasemad aastapäevaüritused pole tervikuna pakkunud. Kontekstist välja kippus langema ainult presidendi hurjutavavõitu kõne, kuhu justkui vägisi oli samuti ornitoloogiat ja zooloogiat külge traageldatud – võib-olla mitte päris õnnestunult, sest ilma viiuldaja-rohutirtsuta sipelgate-töörügajate maailm tundub mulle niisama rõõmutu ja sünge kui Vargamäe Andrese oma. Nii sipelgal kui rohutirtsul on ühiskonnas oma kindel funktsioon, üks vajab teist ja kumbki ei suuda eksisteerida teiseta. Ega ühiskond ilma kummatagi neist. Kui peapiiskopi kõne rääkis mittemärkamisest, siis president näis märkavat liiga palju, ja sõrmega osutavat. Ornitoloogiliselt võiks vaimutseda, et laul oli üsna sama mis muistegi.

Mida aga öelda järgnevate laulude kohta? Kas saab olla midagi valesti, kui laval laulab legendaarsemast legendaarsem „Apelsin“?

Isiklikult pean võõrastavaks, kui frakis või sõjaväemundris härrad ja õhtutualetis daamid on sunnitud puusi hööritama ja põlvi nõtkutama „Karulaulu“ saatel (mis on iseenesest vägagi elegantne ragtime-tants meile nii tähtsast aastast 1918). Tõsi, tegu ei olnud ju balliga vaid piduõhtuga, mille teemaks oli rahvuslik muhedus, kuid konflikt kohustusliku jäiga etiketipoliitikaga oli veidi valuline ning pani õhkama vanade heade Peeter Sauli aegade järele. Toona olid ka korraldajad teadlikud, mis tunne on frakki kanda ja millises olukorras muutub see väärikas rõivatükk „sadulaks sea seljas“.

Samal ajal teises kohas

Pealinnas päädis pidupäev poolrituaalse tõrvikurongkäiguga. Tahes-tahtmata olen üks neist, kes on sunnitud pead murdma: kuidas oleks, kui see sündmus poleks ainult ühe partei patent vaid tõeline ühiskõnnak, niisama oikumeeniline nagu hommikune jumalateenistus, kus tundsid ennast võrdsena nii luterlased, katoliiklased, õigeusklikud kui nähtavasti ka ateistid? EKRE monopoliseeritud protsessioon on liialt kantud juba mainitud „poolt ja vastu“ manifestist, et muutuda selleks tõeliseks kogu rahvast ühendavaks palverännakuks, mis see võiks olla. Veebruarikuine jõululaupäev liidab küll näiliselt korraks kogu rahva, paneb ta tundma üheaegselt uhkust ja tänumeelt, kuid kipub kustuma siis, kui süüdatakse tuli, mille eesmärk ei ole kogu rahvast soojendada, vaid tõrjuda eemale need, kes on vähem rahvas kui teised.

Omalt poolt soovin Eestile pikka liugu. Hõissa, vastlad!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee