Mammi vaatas televiisorit: liiga palju kirikut ja liiga vähe viisakust, aga tulevik tundub siiski helge (5)

Sedakorda tähistas mammi oma armsa riigi aastapäeva pisut tõbisena põhiliselt kodus sohval istudes ja televiisorist aastapäevaüritusi jälgides.

Ja pilt, mida ta nägi, tegi teda päris õnnelikuks, sest nii palju rahvast, keda juba varahommikul jätkus Toompea Lossiplatsile ja ümbritsevatele nõlvadelegi poleks ta julgenud oodata. Seal oli päris pisikesi, kes vankrikatte alt välja piilusid, palju teismelisi ja üliõpilasi ja kortsulisi vanainimesi, kes kõik olid võtnud vaevaks vara tõusta ja ilmale vaatamata välja tulla. Nii on mammi kindel, et Eesti tulevik on kindlates kätes. Ilm võinuks muidugi olla märksa hullem, ei sadanud, ei tormanud, sobis päris hästi orkestripillidelegi, mida kõvade miinuskraadidega ei tohi isegi kattest välja võtta. Tuuline ju oli, aga tore seegi, sest pani plagud rõõmsalt lehvima. Ja ometi kord tundsid kõik ennast ühtsena, mitte nii, et ühed on õigemad eestlased kui teised.

Mammi esimene mulje varahommikuselt Toompea lipuheiskamisest oli see, et rahvahulk oli nii värvikirev. Nooremaid see kindlasti ei üllata, aga nõukogude ajal elanud inimeste silmale oli see kindlasti rõõmustav, sest nemad mäletavad tolleaegset tänavapilti – kõik, mis inimestel seljas, oli must ja hall, paremal juhul määrdunud-pruun. Seda märkasid ka need vähesed välismaalased, kes meile sattusid, et tänavad täis morne, depressiivseid inimesi, mida ei leevendanud ka ebamääraselt tume riietus. Aga see arvamus ei kehti enam mitte! Rõõmsalt kirkatoonilised tuttmütsid ja tudengite teklid pole muidugi mingi ime, aga heledad mantlid-joped, rahvariideseelikud ja ülespoole hoidvad suunurgad nende kohal tähistavad selget muutust. Silma hakkas hulka välismaalasi, ja mitte ainult selliseid, kellele kohaletulek oli töökohustus, vaid ka turiste.