ÕL VIDEO | EV 102 | Hakkame sättima! Kuidas rahvariided pidupäeval õigesti üll tõmmata? (62)

Kuna sel aastal toimub vabariigi aastapäeva kontsertvastuvõtt Viljandis, siis on fookusesse võetud rahvapärimus. Vabariigi aastapäeva kontserdi lavastaja on Vanemuise teatri näitleja ja 2019. aasta Eesti Teatriliidu lavastajaauhinna laureaat Karl Laumets. Kontserdi muusikaline juht on Vaiko Eplik, kunstnik Kristjan Suits, koreograaf Ingmar Jõela ja sündmuse produtsent Priit Mikk.

Paljud külalised lähevad seekord sünnipäevapeole ilmselt rahvariietes. Sestap tahtsime vaadata ja kogeda, millest koosneb üks pidulik rahvarõivaste komplekt ja kui lihtne või keeruline on rõivaste üll tõmbamine. Kostüümiks valisime Saaremaa, Karja kihelkonna naise uhked pidurõivad.  

Vaata riietumise rituaali täpsemalt videost!

Karja kihelkonna naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, pöll, vöö, peakatted ja rätid, üleriided, ehted, kindad, sukad, kingad jm.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht ehk käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid ehk püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid.

Kuni 15 cm laiuse krae otsad kaunistati kuni 3,5 cm laiuse värvilise - tume- ja helesinine, roheline, punane - villase tikandiga. Ühtlase värvilaiguna paistva tikandi esiletõstmiseks kasutati väikesi vasklitreid. Krae ümbritseti laia niplispitsiga, mida ääristas must või sinine kontuurniit. Manseti äärde tehti valged tagid – sakilised äärepisted, mis olid kaunistuseks ja ühtlasi ka kaitseks serva kulumise eest. Särk kinnitati eest kas sõle, nööbi või sõltustega – põimitud paeltega, mille otstes olid tutid.

Seelik

Karjast on teada, et varasemal ajal olid seelikud nii punased kui mustad. 19. sajandi esimesel poolel hakkas levima rohkem must seelik, mille alla äärde kooti viirad – värviline põikitriibustik. Alumistes triipudes oli tavaliselt ühel värvil ülekaal, millel oli oma nimetus – suur kiri. Triibustik moodustas ühtse terviku, kus kahe laiema valge viira vahele kooti värvilised triibud. Sümmeetriliselt ja kindlas järjekorras kootud triipe võis olla kuni 32. Alumise viira ja pooga vahele kooti 3 cm laiune tume vööt.

Seeliku alläärde õmmeldi värviline kootud pael. Seespool seeliku allääres oli linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma. Umbes pahkluuni ulatuv kirikuub oli kitsa siluetiga ja tihedalt kurrutatud. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Rahvarõivastel puudusid taskud. Selle asemel tehti eraldi väike tasku, mis seoti tavaliselt seeliku ja põlle peale. 

Liistik ehk vest

Kas täiesti sirge või kergelt taljesse võetud abu ulatus vaevalt vööni. Rinnaavaus kanditi punasega ja hõlmadele õmmeldi punane riidelapp. Nii kandi kui lapi kinnitamiseks kasutati värvilist lõnga. Liistiku kinnituseks ja ühtlasi kaunistuseks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud, millest tõmmati punane pael läbi. Liistiku hõlmad kinnitati haakidega. 

Pöll

Linase põlle alumine osa kaunistati laia pilu ja puuvillasest riidest satsiga. Karja põllele värvlit peale ei õmmeldud. Selle asemel aeti pael ülaääre palistusest läbi, niimoodi sai põlle soovi järgi koomale tõmmata. Sajandi lõpus tuli moodi mustrilisest puuvillasest riidest põll. Selle peamiseks kaunistuseks oli kardpael, valge sats või punane villane pael. Õhukesest marlitaolisest materjalist – põllele õmmeldi värviliste villaste lõngadega sitspõllele iseloomulikke lilli.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha ja seda pingutati korralikult, et piht võimalikult peen oleks. Vöö mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel ning põllepaelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. 

Peakate - tanu

Karja naise peakatteks oli nukkidega tanu ehk harjakas tanu, mis oli eestvaates trapetsikujuline ja tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Vanem tikand oli ühevärviline mustjassinine või valge. Alates 19. sajandi keskpaigast tehti tikand värvilistest lõngadest, mis sisaldas punast, rohelist, mitut tooni sinist, kusjuures ülekaalus oli tumesinine. Tanu muster ümbritseti tumeda joonega. Villase lõngaga ristpistes tikandile lisati vasklitreid ja kardniiti.

Karja nagu Valjala tanugi olid ühed väiksemad, kirjapinna kõrgusega ainult 7-8 cm. Tanu ääristati alt kitsa niplispitsiga. Karja värviline lillkirjas tanu sarnanes Pöide omaga. Lisaks sinisele ja punasele kasutati siin rohelist, pruuni, valget ja kollast lõnga. Ka siin lisati kaunistuseks juurde vasklitreid ja kardpaelu. Juuksed seati patsi ja sinna põimiti kaunistuseks punaseid linte. 

Kasutati ka pearätti ja rinna- ning õlarätti

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. 

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg ehk sõlus oli suhteliselt väike ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal väiksemad sõled. 

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Sukad olid 19. sajandi keskpaigani peamiselt valged, hiljem sinised või punased. Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega ehk raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. 

Aitäh Eesti Käsitöö Maja lahketele abilistele, Lembrale ja Kaile!