Kristjan Järvi: „Oleksin tahtnud hoopis hiphopiprodutsent olla. Vaat see muusika mulle meeldib.“ (4)

Kui väljaanne New Zealand Listener küsis Neeme Järvi nooremalt pojalt Uus-Meremaa kontsertide eel, kas asjaolu, et tema isa, lell ja vanem vend on dirigendid, muutis dirigendiks hakkamise paratamatuks, vastas Kristjan: „Tegelikult ma ei tahtnud dirigendiks saada - see kõik imes mind endasse nagu vesiliiv. Kui ma oleks üldse tahtnud muusikas kellekski saada, oleksin tahtnud hiphopiprodutsent olla. Vaat see muusika mulle meeldib. Klassikalise muusika vastu pole mul midagi, aga see institutsioon on iseenda suurim vaenlane. Meil on aegunud vabrikumudel. Kedagi pole vaja harida klassikalist muusikat armastama. Võid tänavalt sisse astuda ja öelda: „Oh issand, miks ma pole seda varem avastanud?““

Hiljuti Eestisse elama naasnud Kristjan Järvilt päriti lisaks arvukatele repertuaari puudutavatele küsimustele, mida eestlane olemine tema jaoks tähendab. "On hoopis teine tunne, kui saad tänaval oma emakeelt rääkida - kui see pole mingi salakeel, mida sa kodus räägid. Minu jaoks on eesti keel terve omaette mentaalsus, ühe väga eriline ühine koht Põhja-Euroopas, mida ümbritsevad saared ja metsad ja järved. Fantastiline, et meil, väikesel rahval, on oma maa - miks just siin ja miks just need inimesed, tuhandeid aastaid? Ja miks nad ikka veel siin on, kuigi kõik on neist üle sõitnud? Põhjuseks on keel. See on kultuur, eluviis, pere. Minu jaoks on Eesti mu pere."