Inimesed

Koit Toome sügavast depressioonist: olin viimases augus (58)

LISA KOMMENTAAR

JJ20. veebruar 2020, 18:57
Vastus kommenteerijale Kõik algab endast eile, 22:32 Sa ilmselt ei tea mitte midagi ajukeemia toimimisest. Vastupidi, ma püüan kogu aeg oma elus midagi ilusat ja head leida. Leian ka. Kasvõi rikkalikult õitsvad lilled aknalaual, õnnestunud toidutegemised, mis on minu hobi. Aga kurbus, masendus, jõuetus püsivad. Kasutan lisaks arstiabile ka alternatiivseid meetodeid ja ilmselt see ongi mind siiani "raja" peal hoidnud. Ma ei ole üksi, mul on mõistvaid sõpru, aga ka neid, kes ei saa kunagi aru, miks ma enamasti kodust välja tulla ei taha. Sarnane mõistab sarnast... Teised mitte.
Kõik algab endast20. veebruar 2020, 19:16
Aga püüa üles leida see põhjus, miks sa ometi nii masendunud oled.Võibolla on see madal enesehinnang, võibolla lihtsalt sind juhib hirm tuleviku ees,et mis siis saab kui nii läheb...Võibolla peaksid õppima rohkem enda üle naerma ja mitte elu nii tõsiselt võtma? Tahan tõesti sind aidata, sest kõikidel inimestel on vahel kõigist "siiber"....ei ole nii,et ühtedel on kõik ainult hästi ja teistel halvasti.
Ilona20. veebruar 2020, 15:44
Depre20. veebruar 2020, 15:14
Oi-oi, aga keda see huvitab?Eks ta laulunuuksumine teda depresse viiski.
Loodan, et20. veebruar 2020, 15:07
Koit oskab ennast nüüd rohkem hoida ja haigus enam ei kordu.
Auguraud20. veebruar 2020, 14:03
Saada oma meigikunstnik minema ja pääsedki viimasest august. Tõesti on paremaid.
30,40 ja 2 - 65 fänni Kuressaarest...20. veebruar 2020, 13:48
Koit Toome on alati olnud meie pere lemmik ,elame talle kaasa ,hoiame pöialt,kuuleme laule ,loeme tema kohta ajakirjandusest,lõikame temast pilte välja!Hoia ennast Koit,et saaksime veel kaua Sinu laulmist kuulda ja Sind näha ,oled armas inimene! Päikest!
9920. veebruar 2020, 13:46
Jube asi see depressioon kui ise ei oska jagu saada. Tabletid suruvad vaid sümptomid alla, ei lase teatud emotsioonide tajumist ligi. Depressioon tekib pikaajalisest stressist, ehk soovist jõuda ja pingutada liiga palju edasi, pidev samade teemade läbielamine. Ehk need emotsioonid muutuvad krooniliseks ja kui neid stabiilselt kasutada, siis nad hakkavad domineerima. Kui te nüüd iga päev jõupommi tõstate, küll siis muskel ka kasvad.
Oswald20. veebruar 2020, 11:29
Mul on ka depressioon. Lund ei ole, päikest pole ka, pension on väikene, viinapood on kaugel ja tee porine. Telerist ja raadiost tuleb vaid ingliskeelset tümpsu, ajalehtedest loen seksiõpetusi ja õpetusi sellest kuidas rikkaks saada ja 350 pensioni juures aasta jooksul 1000 eurot kõrvale panna. Naabrinaine jutule ei võta, temal ka depressioon. Täielik deprekas, teate. Nuuks....
Osvaldile20. veebruar 2020, 12:04
See on Sul siiski välisest oludest johtuv norutunne. Päris depressioon võib jalust murda ka siis, kui õues on ilus lumi, päike sirab, raha jätkub, töö ja palk on hea... Enamik vanaduspensionäre ei ole ju kliinilises depressioonis, samas on paljud filmitähed jt edukad ennast talumatu masenduse tõttu teise ilma saatnud.
Armas Osvald20. veebruar 2020, 13:27
Tõesti ära kurda palun, mõtle, et neil , kel väliselt on kõik korras: päike paistab, ilus ilm, sunnitakse vastu võtma hiigelsuurt palka jne, neil on veel raskem.
Depressant20. veebruar 2020, 14:07
Oswaldikene, ära muretse - ole ikka optimist - see ei ole Sul depressioon, see on depressiooni poeg. Mul juhtus nii, et kaotasin töö ega osanud uut leida. Naine läks minema ja võttis kaasa kõik väärtusliku. Lapsed viisid viimase ja jäin üksinda. Lõbumajja minna ei olnud raha ning nii proovisin depressioonist käsikiimeldes vabaneda. Üksi hakkas igav. Kutsusin sõbra külla. Tegin tal ka käega lahti ja siis endal. Nüüd on mul AIDS. Kust sain? Enda käest sain. Vot see on alles depressioon!
naine20. veebruar 2020, 11:15
Kaasaegne haigus, mehed rühmavad nagu üleskeeratult tööd teha, ööd ja päevad. Kui keegi kõrvalt ei tea öelda, et sa töötad liiga palju ja neid "maa peale" ei too, siis ongi haigus käes. Pole elukutset, mis ei teeks depressioonihaigeks. Koit Toome on väga noorest east juba lavalaudadele jõudnud nagu andekad muusikainimesed ikka. Pealegi populaarsus nõuab oma osa inimese tervisest. Igal juhul palju tervist ja töörõõmu.
nujahh20. veebruar 2020, 11:12
tegelt Koidu sugune artist võinuks ammu juba lavalaudu tallata täpselt niipalju kui tal seda vaja oli ehk siis niipalju laulda kui süda ihkas ja tervis lubas!!
D..Eesti väikelinnad ,,20. veebruar 2020, 10:49
Kuidas me küll nõukaajal elasime ,ei teadnud sellest sõnastki midagi ja polnud agagi igavleda ,tööl oli vaja kommunismi õitsenguks vaja käija.Seksi ka polnud ,lapsed tulid pooldumise teel ,elu läks aina paremaks ning kergemaks ,milleks siis kapitalistide haigus ,,depressioon,, .
will20. veebruar 2020, 11:24
see, et sa ei teadnud või arstid ei diagnoosinud ei tähenda, et ei olnud
Urve20. veebruar 2020, 11:43
Ei olnud arvuteid ja mobiiltelefone, kus iga sekund peab valmis olema kontakteeruma ja probleeme lahendama jne. Elu oli ikkagi veidi rahulikum. Praegu kuhjub kõike tohutu kiirusega. Tihti nõutakse ka töökohtades, et tuleb tegeleda mitme ülesandega üheaegselt, samal ajal vastata kõnedele ja meilidele (mis on võimatu). Ja nii päevast-päeva
Mina20. veebruar 2020, 12:10
nii talumtuks läks olemine ülikooli esimesel kursusel, olin ni valesse kohta sattunud, aga ära minna kah ei saanud (sain ju nelja viiega sisse, tohutu konkurss, vanemad lootsid minust haritlast jne). Ühel hetkel ei suutnud enam kodu uksest väljuda. Jalad lihtsalt ei kandnud, kuhu vaja. Tekkisid puudumised, eksamile mitteilmumised. Olin kodus teki all, kardinad akna ees. Taheti eksmatrikuleerida edasijõudmatuse tõttu. Kuidagi vedasin end arstile, sain tõendi "neurasteenia". Ja sain ülikoolist tulema "tervislikel põhjuselt". Usun, et ma polnud ainus, kellele see poll.ökk ja diamatt ei sobind
20. veebruar 2020, 10:37
Tuttav olukord. Hea, kui on kõrval mõistev pere, kes upitab ja aitab ja oskab abi otsida. Depressiooni puhul ei aita, kui öelda, et "lõpeta juba ära" või "kaua sa mängid" vms. Ei mõisteta, et see on haigus. Olin ise terve kuu pikali, ükski asi ei rõõmustanud, tõusta ei suutnud, kodus midagi teha ei suutnud. Ärevushäired olid enne, siis tuli depressioon. Minu jaoks oli põhjuseks suutmatus leppida mulle ebameeldivate asjadega. Ei meeldi, muuta ei saa, jäin nagu lõksu.
murelikule20. veebruar 2020, 13:02
minu märgitud põhjused on oletatavad. Joala rääkis ühes saates, et ta lihtsalt ei suutnud enam laval endast midagi anda, oli ainult üks suur punnitamine nagu Koit ka enda kohta ütles. Seega võis ju ka deprekas olla.
Tuli selline mõte20. veebruar 2020, 10:00
Koidu looga paralleele tõmmates, et ka Jaak Joalal tekkis depressioon liigsest lavakoormusest. Inimene lihtsalt põleb läbi. Seetõttu lõpetas esinemised, tõmbus üksindusse. Nõuka ajal ju sellise probleemiga arsti juurde ei mindud ja põhjust ei diagnoositud. Soovin, et Koit hoiab end ja temaga nii ei juhtu. Võta vabamalt, Koit, rahvas armastab sind!
just rahvas20. veebruar 2020, 10:06
suuremjagu tekitabki depressiooni. pilt siit ja pilt sealt." kas sa oled õnnelik?" jne.
Joala20. veebruar 2020, 11:09
ei lõpetanud laval sinu märgitud põhjustel..vaid 90-te "vaibakloppimise" musa pärast lõpetas! Ja need meie mehe moodi läbulaulud samuti..
murelik20. veebruar 2020, 09:24
Tegelikult kogu Eesi elanikkond on depressiivne, mõni karjub appi, enamus varjub maski taha.
tw20. veebruar 2020, 09:11
On 2 tüüpi inimesi, ühed peavad hommikust õhtuni rabama ja teised ise rabelevad
sirtsuke20. veebruar 2020, 08:49
Poleks arvanud, et See minuga juhtub: traumaatilised sündmused, misjärel ei suutnud enam teatris vm suletud ruumis istuda; bussiga sõita; üle silla minna; telefoni vastu võtta; kaubanduskeskuses olla; üldse kodunt välja minna jne. See on ajutöö häire, mitte paha tuju, nagu mõned arvavad. Mul kestis see 5 aastat. Aga imelugu - tervenesin tänu tablettidele ja psühhoteraapale (aga see olevat nagu sõraline, mis võib tagasi tulla).
Pets20. veebruar 2020, 08:37
Hoian Koidule pöialt, et kõik edasi ikka hästi ja ehk oskab nüüd ennast rohkem hoida. Tean ise mis jube seis, sellises olukorras on.
Marie20. veebruar 2020, 08:13
Oi tean mis haigus see on, aasta ,või rohkem ei suutnud ma üldse uksest välja minna, mind ei huvitanud,mis toimub ümberringi,olin pikali voodis ,hea ,et mees oli arusaaja, andis ikka süüa ja hoolitses majapidamise eest, see on kohutav auk, aga paari aasta pärast hakkas parem,tunnen vahest ikka,et mitte miski ei lähe korda, kas sellest üldse üle saab.
see 20. veebruar 2020, 09:03
ei ole lihtsalt seisund vaid haiguse moodi ikka
8720. veebruar 2020, 07:37
Ma mõtlesin ka, et olen depressioonis aga siis sain aru, et sellist asja nagu depressioon pole olemas. Kõige õigem on saata kõik lihtsalt pssse ja hakkab parem. Järele proovitud ja töötab. Pole vaja uskuda, mida su programm sulle ette söödab, you are the boss :)
Urve20. veebruar 2020, 12:08
Oled õnnelik inimene, kui seda pole tundnud. Minul oli depressioon liigse pinge, negatiivse lahendamatu olukorra ja teiste inimeste halva käitumise pärast. Ja kui see on juhtunud, kipub korduma ja edaspidi aina hullem olema
Urve20. veebruar 2020, 12:14
Kuidas kellelgi. Mul on olnud nõrkus, väljakannatamatud pea- ja kõhuvalud, jõuetus. Pole energiat millekski peale lamamise. Suhelda ei suuda kellegiga. Mina ei talunud ka valgust. Arvan, et igaüks, kes seda tundnud -võib seda veidi omamoodi kirjeldada. Kes seda pole tundnud - olge õnnelikud. Aga depressioon on olemas
Koit, lõpeta halisemine!20. veebruar 2020, 07:31
tervelt 2/3 Eesti elanikest on depressioonis. Õndsad on vaid rikkad ja riigiisad. Nüüd tulekul jälle pingviinide paraad, kus eputatakse oma kleitidega ja nositakse head ja paremat. Vaesed saavad oma riided taaskasutusest ja neelatavad teie suupisteid vaadates.
2 pudelit viina20. veebruar 2020, 07:00
ja kast õlut ning korran.
Sirje20. veebruar 2020, 11:49
Alkohol teeb asja veel hullemaks
Äkki "koraan"?20. veebruar 2020, 17:54
Au ja rikkus20. veebruar 2020, 04:51
Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.
Õnnelikult20. veebruar 2020, 02:48
elataksegi vaid niikaua, kuni pole midagi ohvriks tuua.
Ainult19. veebruar 2020, 22:49
2 päeva depressioonis, soomes kestab see ikka aastaid ja kogu aeg haigusraha jookseb.
19. veebruar 2020, 23:16
Jälle üks,kes depressioonis on.
Ristiisa19. veebruar 2020, 22:24
Helistab perearstile ja ütleb, et "homme hommikul oled minu juures"!
Tuttav19. veebruar 2020, 22:17
19. veebruar 2020, 22:12
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
mullamadis20. veebruar 2020, 08:45
Väidetavalt on alkohol depressant. Jah, korraks tekib eufooria ja unustus, kuid siis tuleb masendus tagasi hullemini kui enne, mis vajab jälle turgutust alkoholi abil, ja nii edasi. Tulemuseks on alkoholism
On tõesti selline salakaval, vaikselt külge hiiliv olek, mida me endale ei tunnista.19. veebruar 2020, 20:58
19. veebruar 2020, 20:51
südamehaiguse varased sümptomid
Hmualile19. veebruar 2020, 20:51
Haige ühiskond teeb haigeks. Hea, et asjast räägitakse, annaks taevaisa jõudu ja mõistmist.
19. veebruar 2020, 20:43
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
Tim20. veebruar 2020, 00:11
Vähk on ka enamasti keskkonna mõjul tekkinud haigus - kemikaalid, suits jne. Miks peaksime seda haiguseks nimetama? Keegi pole pannud neid haiguseid ühe pulga peale. Kuigi võime öelda, et nii vähk, alkoholism, narkomaania ja depressioon võivad kõik surmaga lõppeda.
kapikas19. veebruar 2020, 20:05
Terve Eestirahvas depressioonis,vot kus uudis.
Vandersell19. veebruar 2020, 20:23
Terve küll ei ole, mind ja paljud mu tuutavaid võid välja arvestada
19. veebruar 2020, 19:41
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
Lihtsalt19. veebruar 2020, 20:23
Tal plaat kiilus kinni
Ann19. veebruar 2020, 19:19
Vahest on "time out" väga vajalik...seejärel "restart" ja läheb edasi..
JJ19. veebruar 2020, 19:16
Koit Toome, mina tean, mida Te tundsite... Hea, et saite sellest "august" välja. Mina mitte. Põen depressiooni juba 10 aastat, 5 aastat tagasi lisandusid ärevushäired. Lootsin kuni eelmise aastani, et saan terveks, kuid nüüdseks on kõik arstid tunnistanud, et haigus on krooniline, terveks ma ei saa kunagi ja ainult ravimitega suudan stabiilset taset hoida. Töötan kõrgharidusega spetsialisti ametikohal, olen oma töös edukas, saan hakkama kõigega, mis on seotud tööga. Aga väljaspool tööd olen null - pole energiat, jõudu, elutahet, mitte midagi... Ainult tahaks voodis lamada ja nutta.
Marleen19. veebruar 2020, 21:47
Minu pereliige ütleb ka, et ta ei saavat sellest terveks ja võtab rohtusid kogu aeg. Ja ta ei taha sel teemal rääkida. Ma ei tea, mis seda põhjustab kui elu tundub korras olevat. Kunagi oli endal ka pikem deprekas pärast pingelist eluperioodi, aga värinaid või muid tervisehädasid ei olnud. Lihtsalt kadus huvi kõige vastu, liikusin ringi nagu zombi. Ei tulnud ka selle peale, et arsti poole pöörduda. Tasapisi ärkasin aga jälle elule.
alonso19. veebruar 2020, 21:50
täpselt sama jutt mul ka JJ,tööl super aga peale tööd läheb suht kindlalt pudeli kallale,kah arstid,depresandid peal
Kõik algab endast19. veebruar 2020, 22:32
Kuule JJ..Kõik on ikka inimese peas kinni. Kui ketrad ainult negatiivseid mõtteid, siis oledki krooniline...Kontrolli oma mõtteid, püüa leida igas negatiivses midagi positiivset. Loe eneseabi raamatuid. Ega ükski arst sind terveks ei tee kui sulle endale meeldib seal masenduse meres ulpida.
miks sa sellel tööl20. veebruar 2020, 10:24
edasi oled. mina lasin kustutada( mitte arstil) mälust selle mis depressiooni tekitas. aga nagu öeldakse, et kui midagi saad pead vastu andma. mälu. taastus . ja ma vahetasin elukohta .
Töö20. veebruar 2020, 11:11
Töö ongi su depressiooni põhjus. Ole töös vähem edukas, võta lõdvemalt ja otsi endas üles mänglev laps. Tee peegli ees lolle nägusid ja naera enda üle. Ära võta ennast ja oma TÖÖD nii tõsiselt!
Tartust19. veebruar 2020, 18:38
Ei imesta, ülepinge jne, tundlik loomeinimese natuur, mul endal praegu madalseis, sest mitu kuud on olnud porikarva ilmad ja päikest ka pole ,soovin kõigile head vaheldust ja võtke aeg maha kui saate.