Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinnast jääd Saksamaale veeti 

Tõnis Erilaid, 19. veebruar 2020, 00:17
Foto: Alar Truu
„Ülemistel hakkas palavlik jäävõtt, kümned ja kümned hobused palgati voori ja koorem koorma järel libises sadamasse, kus juba saksa kaubalaev ootamas oli. Mitu nädalat kestis jäävedu ja mitu laevatäit külmunud vett rändas Saksamaale. Sakslased maksid head hinda, 20-25 kopikat jääpanga eest,“ kirjutab Esmaspäev, kuidas Tallinnast eelmise sajandi vahetusel esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda jääd eksporditi.

Saksamaal oli olnud erakordselt soe talv. Jääd jookide jahutamiseks polnud võtta.

Selleks ajaks oli juba kümneid aastaid jääd murtud Ülemiste järvelt ja hiljem Pirita jõelt, vahetevahel ka Harku järvelt. Peamised jäätarbijad olid õllevabrikud ja jäätisevalmistajad. 

1883. aastal 15aastasena jäävedaja ametisse läinud Kristjan meenutab: varahommikul tuli üles tõusta, sest Ülemiste järvele oli hobusega kümme kilomeetrit minna. Seal laoti neli-viis jääpanka reele ja sõit läks linna. Päevas tuli teha neli-viis otsa ja jäävedaja teenis sellega natuke üle paari rubla. See polnud suur raha, mis tasku jäi – kõigepealt tuli ju iga jääpanga eest maksta kümme kopikat. Suurimaks jäätarvitajaks oli toona Pfaffi õllevabrik, mis tegutses Väike-Karja tänavas. Hiljem kerkis vabriku asupaika „pilvelõhkuja“, nagu omal ajal armastati kiita.

Pfaffi õllevabrik (hiljem sai nimeks Revalia) jäi konkurentsivõitluses Saku õlletehasele alla ja pandi 1911. aastal kinni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee