Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinnast jääd Saksamaale veeti

Saksamaal oli olnud erakordselt soe talv. Jääd jookide jahutamiseks polnud võtta.

Selleks ajaks oli juba kümneid aastaid jääd murtud Ülemiste järvelt ja hiljem Pirita jõelt, vahetevahel ka Harku järvelt. Peamised jäätarbijad olid õllevabrikud ja jäätisevalmistajad. 

1883. aastal 15aastasena jäävedaja ametisse läinud Kristjan meenutab: varahommikul tuli üles tõusta, sest Ülemiste järvele oli hobusega kümme kilomeetrit minna. Seal laoti neli-viis jääpanka reele ja sõit läks linna. Päevas tuli teha neli-viis otsa ja jäävedaja teenis sellega natuke üle paari rubla. See polnud suur raha, mis tasku jäi – kõigepealt tuli ju iga jääpanga eest maksta kümme kopikat. Suurimaks jäätarvitajaks oli toona Pfaffi õllevabrik, mis tegutses Väike-Karja tänavas. Hiljem kerkis vabriku asupaika „pilvelõhkuja“, nagu omal ajal armastati kiita.

Pfaffi õllevabrik (hiljem sai nimeks Revalia) jäi konkurentsivõitluses Saku õlletehasele alla ja pandi 1911. aastal kinni.