Juhan Paadam: „Seekordse „Eesti laulu“ lood on tasaselt mittemidagiütlevad ja igavavõitu.“

„Ei ole midagi uut siin päikese all selles mõttes, et on kaks võimalust: kas publik ja žürii mõtlevad koos või mõtlevad erinevalt,“ muigab Eurovisioni-ekspert Juhan Paadam pärast „Eesti laulu“ teist poolfinaali, et vapustav hittide paraad jäi tulemata. „Seekord ongi täie rauaga – žürii ja rahvas mõtlevad täiesti erinevalt.“

Paadam rõhutab, et olenemata sellest, mis nime kannab lauluvõistlus, on see eelkõige televisioonisaade. „Sel aastal saade, mis algas Eurovisioni signatuuriga, mind väga paljus rõõmustas,“ tõdeb ta rahulolevalt. „Formaadi lühendamine on asjale kasuks tulnud, see väldib tühja venitamist, mis muudab saate igavaks. Teiseks, käsikiri oli sel aastal märgatavalt asjalikum kui eelmistel aastatel. Ma jätan kriitika näpukate kohta ära, ütlen vaid, et põhimõtteliselt on saatejuhid Karl-Erik Taukar ja Tõnis Niinemets head, potentsiaaliga, lugupidavad oma lavapartnerite suhtes. Ma ei ei märganud ka labasusi. Kui veri, higi ja pisarad välja ei paista, ongi see hea saate tunnus.“

Mis puudutab „Eesti laulu“ pildilist poolt, pakkus seegi Paadamile hea üllatuse. Režissöörina liitus „Eesti laulu“ tiimiga tema kauaaegne kolleeg Tarmo Krimm. „Laulude režii oli Tarmo Krimmi ja Marek Miili neljal käel loodud partituur,“ kiidab Paadam, „mis lõi igale laulule oma keskkonna. See kõneleb professionaalsusest, oskusest, maitsest ja žanritunnetusest. Jätan jällegi kriitika kõrvale, sest meestel on potentsiaal teha väga hea finaalsaade.“ Paadam tunnustab ka postkaartide ehk vaheklippide loojat Rene Vilbret: „Need olid maitsekad ja tasakaalukad ning mis on eriti tähtis – lauljakesksed. Neisse polnud pressitud kahtlase väärtusega nalju ning sestap olid need loomulikud ja toredad.“