Olavi PihlamägiFoto: Stanislav Moshkov
Üritused
16. veebruar 2020, 11:29

Olavi Pihlamägi: „Need kaks, kes saavad superfinaali, on ilmselt Uku Suviste ja Jaagup Tuisk.“ (37)

„Raudselt tuli „Eesti laulu“ teises poolfinaalis hitt ära, isegi kaks,“ lausub Eusovisioni-ekspert Olavi Pihlamägi pärast saadet. Esimese poolfinaali järel muutus ta murelikuks, sest hitte ei paistnud kusagilt, aga nüüd sai mure murtud.

„Need kaks poissi, kes saavad superfinaali, on ilmselt Uku Suviste ja Jaagup Tuisk. See oli ette arvata, sest nad eristuvad teistest. Mõlemal on oma eelised. Suviste laulus on seda teist mõõdet, mis puudub Tuisu laulus. Midagi pole teha, Tuisu laul käib kahjuks eelmise aasta Eurovisioni võiduloo jälgedes. Suviste laulus on seda, mida Filipp Kirkorov kõikides omaprodutseeritud lugudes on teinud – lisanud sinna suurt slaavi hinge. See ilmselt toob slaavide poolt tugevamaid hääli.“

Arvestades, et Suviste on osalenud ka Venemaa laulukonkursil ning sellega tuntust kogunud, on tema võimalus korralik häältesaak koguda suurem kui Tuisul. „Aga mis seal salata, tegelikult meeldib rahvale Traffic ka – nendel on loogiliselt üles ehitatud lugu ning see mõjub hästi. Ega see pea Eurovisionile minema, aga seda on mõnus kaasa ümiseda.“

Pihlamägi tõdeb, et tänavuse „Eesti laulu“ kõvim tegija on Karl-Ander Reismann, kes on kirjutanud lood Ingerile, Stefanile, Shirale ja Rasmus Rändveele. „Seda pole kunagi „Eurolaulus“ ega „Eesti laulus“ olnud, et finaalis on neli lugu ühelt heliloojalt,“ tunnustab Pihlamägi. „See on enneolematu! Mind vapustab, kui täpselt on need neli lugu doseeritud – tema valem toimib! Loogika näitab, et superfinaali võib jõuda neist lugudest üks, mitte kaks, aga väidan kindlalt, et selle „Eesti laulu“ võitja on Reismann. Kõik, ta on fenomen.“

Heade üllatuste kõrval sai Pihlamägi ka ebameeldivalt rabatud: „Teise poolfinaali algus oli kohutav! Mitte keegi ei laulnud pihta, vaid niisuguste torulorudega mööda, et lihtsalt jube – need, kes tulevad „Eesti laulul“ lavale ei oska laulda! Aga, Shira, näed, ei osanud esineda, kuid läks finaali. Sellest, et Merilin Mälk, jäi finaalist välja, oli isegi hea meel – tema ei suutnud ju eesti keeles laulda.“

Teisalt juhib Pihlamägi tähelepanu, et seekord oli „Eesti laulu“ laval koguni kaks abiturienti, Tuisk ja Mälk: „See võibki olla keskkooli lauluvõistlus. See ei kõla küll hästi, sest nii noorel inimesel on vähe lavakogemusi, aga nii see on. Kui varateismelised hakkasid Eurovisione võitma, kehtestati vanusepiirang, et alla 16-aastased seal osaleda ei tohi. Meie Maarja-Liis käis seal pool aastat enne 16-aastaseks saamist, kuid talle tehti erand – sel põhjusel, et ta on lauluvõistluse toimumisaastal sündinud ja saab kohe 16-aastaseks.“

Naerma pahvatas Pihlamägi „Eesti laulu“ vaadates siis, kui lavale ilmus German koos Violinaga. „Modellisaates oli ta väga kihvt,“ muheleb Pihlamägi. „Praegu on ta lihtsalt kena noor inimene, aga on ju näha, et ei ole ta laulja ega midagi. Küll on aga ta see, kes igale poole laulma trügib. Räägib veel ise, et kogu aeg on Violinaga liikumistrennid – no mida kurat sa liigud üks samm vasakule ja kaks paremale! Ta esines nii puiselt ja kohmetult, valvenaeratus näol. Tundub, et German on metroseksuaal, kes iseennast imetleb.“ Etteheite saab Pihlamägilt ka Inger, kes kaks korda rahvale lavalt silma pilgutas: „See publikuga flirtimine ei lähe tema looduslapse imagoga kokku.“

Pihlamägi rõhutab, et tegelikult peaks produktsioon juba enne, kui võidulaul selgub, välja mõtlema oma laulule stoori, et see kohe tööle hakkaks ja Euroopa publikus huvi ärataks. „Stoorid, mida Lääne ajakirjandus oma lauludele ja lauljatele taha lükkab, on ju enne valmis mõeldud,“ kõneleb ta. „Asjad ei käi nii, et hakkame alles siis mõtlema, kui lugu võidab. Kõik tahavad ju kohe teada, mis on laulu ja esitaja stoori – kasvõi sellest, kuidas see laulsündis. Et lavale minnes oleks esitajal stoori taga. Lisaks laulule. See on väga tähtis.“

Kui säherdused stoorid oleks praegu „Eesti laulu“ jõuliselt saatnud, olnuks ehk hääletajaidki rohkem. „Selle aasta hääletus oli masendavalt tagasihoidlik,“ sõnab Pihlamägi. „Teise poolfinaali ajal olevat olnud hääli 20 000 kanti, aga seda, et nii palju, ma hästi ei usu. Lisahääletusel tuli juurde 9600 häält. Esimeses poolfinaalis oli ainult 12 000 häält ning lisahääletus tõi juurde 5000. See on võrreldes eelmise aastaga tugev tagasilöök. Hääletamise üldtulemused on kahanenud ja see on nukker.“