Üritused

Juhan Paadam: „Seekordse „Eesti laulu“ lood on tasaselt mittemidagiütlevad ja igavavõitu.“ (74)

Aigi Viira, 16. veebruar 2020 11:23
Juhan PaadamFoto: Stanislav Moshkov
„Ei ole midagi uut siin päikese all selles mõttes, et on kaks võimalust: kas publik ja žürii mõtlevad koos või mõtlevad erinevalt,“ muigab Eurovisioni-ekspert Juhan Paadam pärast „Eesti laulu“ teist poolfinaali, et vapustav hittide paraad jäi tulemata. „Seekord ongi täie rauaga - źürii ja rahvas mõtlevad täiesti erinevalt. See käibki Eurovisioni-kultuuri juurde ning siin pole midagi imekspandavat.“

Paadam, rõhutab, et olenemata sellest, mis nime kannab lauluvõistlus, on see eelkõige televisioonisaade. „Sel aastal saade, mis algas Eurovisioni signatuuriga, mind väga paljus rõõmustas,“ tõdeb ta rahulolevalt. „Formaadi lühendamine on asjale kasuks tulnud ja see väldib kõikvõimalikku tühja venitamist, mis muudab saate igavaks. See on hea mõte. Teiseks, käsikiri oli sel aastalmärgatavalt asjalikum kui eelmistel aastatel. Ma jätan kriitika näpukate kohta ära, vaid ütlen, et põhimõtteliselt on saatejuhid Karl-Erik Taukar ja Tõnis Niinemets head, nad on potentsiaaliga, lugupidavad oma lavapartnerite suhtes. Ma ei ei märganud ka labasusi. Ning kui veri, higi ja pisarad välja ei paista, siis ongi see hea saate tunnus.“

Samal teemal

Mis puudutab „Eesti laulu“ pildilist poolt, siis sellestki sai Paadam hea üllatuse. Juba seetõttu, et reźissöörina liitus „Eesti laulu“ tiimiga tema kauaaegne kolleeg Tarmo Krimm. „See oli saate jaoks tõeline õnnestumine ja ma olen tõsiselt rõõmus,“ kiidab Paadam. „Laulude reźii oli Tarmo Krimmi ja Marek Miili neljal käel loodud partituur, mis lõi igale laulule oma keskkonna ja seda tehti kohe kapaga. Seda pole minu silmad kaua näinud. See kõneleb professionaalsusest, oskusest asja teha, maitsest ja źanritunnetusest. Maitsetus on nii palju olnud, et hea maitse tunneb alati ära. Jätan jällegi kriitika kõrvale, sest meestel on potentsiaal olemas teha väga hea finaalsaade. Näpukaid ikka juhtub, sest tegijana ma tean, kui vähe prooviaega tegelikult kasutada on – tegelikult seda aega ei ole. Otsesaates võib aga kõike ette tulla.“

Paadam tunnustab ka postkaartide ehk vaheklippide loojat Rene Vilbret: „Need olid maitsekad ja tasakaalukad ning mis on eriti tähtis – need olid lauljakesksed. Neisse polnud pressitud kahtlase väärtusega nalju ning sestap olid need loomulikud ja toredad.“

Kui Paadami kolleeg Olavi Pihlamägi ütles pärast esimest poolfinaali, et 24 lugu on Eestile liiga palju, siis selle mõttega on sama meelt ka Paadam. „Samas tõstan käed üles ja ütlen, et igaüks teeb oma konkurssi nii nagu tahab,“ möönab ta. „Kui produtsent leiab, et 24 laulu on õige, siis andku minna. Lihtsalt aeg ja praktika on näidanud, et laule tuleb teatud hulk. Meil on piiratud ressurss kõiges – ooperis, draamakunstis ja ka spordis. Seekordse „Eesti laulu“ lood on tasaselt mittemidagiütlevad ja igavavõitu. Nüüd on kahe võistluspäeva järel selge, et on olemas juhtgrupp, kes omavahel Rotterdami-sõidu ära otsustab. Kes sinna kuuluvad, ma ei ütle! Veel!“

Pikema pinnimise peale, mille ajal saab lauale pandud Uku Suviste ja Jaagup Tuisk, puhkeb Paadam naerma: „Nagu ma ütlesin, ma ei vasta sellele küsimusele, aga Uku kuulub sinna tõepoolest. Paneme siia punkti, sest alati on üllatused võimalikud. Seda, mida teeb źürii ja mida rahvas, me kuidagiviisi ennustada ei saa.“ Rohkemat ekspert ennustada ei taha ning pöörab jutu mujale: „Endiselt aga esitan ma küsimuse, mida olen küsinu ka varem: ma ei saa täpselt aru, miks poolfinaalid pidid Tartus toimuma, aga lahendasin selle küsimuse väga veetleva inglise anekdoodi sõnadega „Miks ka mitte!“ Kahju on aga, et helistajate arv kujunes väikseks. Kui rahvas tahab, et see laul, mis talle meeldib, ka Rotterdami sõidaks, pole muud pääsu, kui et tuleb telefon võtta ja hääletada. See on nagu Eesti asja ajamine: võtta toru ja öelda selgelt välja, mis meile meeldib.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee