Üritused

Olavi Pihlamägi: „Panna võistlema 24 laulu on Eesti jaoks ilmselgelt liiga palju.“ (107)

Aigi Viira, 14. veebruar 2020, 10:30
Olavi PihlamägiFoto: Stanislav Moshkov
„Kui ma vaatan San Remo lauluvõistlust ja „Eesti laulu“, siis seal on ühiseid jooni – selles, et värvipalett on väga kirjuks aetud,“ ütleb Eurovisioni-ekspert Olavi Pihlamägi pärast „Eesti laulu“ esimest poolfinaali.

Möödunud nädalal vaatas ta ära San Remo lauluvõistluse, mis tähistas 70. sünnipäeva ning tema sõnul on itaallaste ja eestlaste Eurovisioni-loo võistluskontserdeil selged paralleelid. Kasvõi selles, et itaallastelgi võistles 24 laulu nagu meil. „Ei San Remos ega  „Eesti laulul“ ole tüüpilisi eurolaule, mis on ühest küljest hea, teisalt viib see asja segasemaks. Aga panna võistlema 24 laulu on Eesti jaoks ilmselgelt liiga palju. Ilmselgelt käib see Eestile üle jõu.“ Tõsi, itaallastel on andekate heliloojate ja lauljate pink pikk, Eestis on see pink aga lühikesevõitu.

Samal teemal

Paljuski on Pihlamägi nõus pikalt Viljandi pärimusmuusikafestivali vedanud Ando Kivibergiga, kes ütles Facebookis esimese poolfinaali etteasteid vaadates välja oma arvamuse: „Vaatan silmanurgast „Eesti laulu“ ja üllatus muudkui kasvab. Suure osa nende esituste jaoks on ju olemas üks teine teleformaat. "Eesti otsib superstaari" oli vist selle nimi. Paistab vägisi, et liiga tihti ei ole lugusid valinud žürii ülesandepüstitusest aru saanud.  „Eesti laul“ ei ole ometi konkurss, kuhu kogemusteta inimene võiks minna õnne katsuma, et „äkki täna tuleb välja“.“

Pilt on tõepoolest kirev, aga nõrgapoolne ja laulud, mis salata, on üheülbalised. „Need, kes jõudsid finaali, olid enam-vähem finaalikohta väärt, välja arvatud muidugi rahva vaimustav lemmik Synne Valtri,“ möönab Pihlamägi. „Mulle meeldis Synne väga Patuses Pooles – seal tegi ta õiget asja ning ta sobis sinna. Nüüd on ta vales kohas. Need tema paljasjalgsed poisid madrusesärkides oli lihtsalt nii tobe! Piinlik oli vaadata ja ma loodan, et Synne siiski Rotterdami ei lähe! Siin ongi mõtlemismoment: kui  „Eesti laulule“ pole 24 laulu võtta, siis võta 20, võta 10, aga võta sellist, mille vahel valida. Žürii pidanuks tegema konkreetsemalt oma tööd, mitte stiilidega nii laiali minema.“

Pihlamägi muigab, et ehkki ETV reklaamis „Eesti laulu“ välja kui surematute hittide paraadi, siis kahjuks ei ilmunud vaatajate ette ühtegi surematut hitti. „Pooled neist väljareklaamitud surematutest hittidest surid eos ega jõudnud ellugi,“ naerab ekspert. „Hitte ju tegelikult ei olnud!“ Tõsi, vaatamata igavapoolsele pildile, on tal siiski oma lemmiklugu, millele kaasa elab – Anett ja Fredi võistluslooga „Write About Me“: „Neil on nii hea bluusilik lugu ja mul on hea meel, et nad pääsesid finaali. “

Mis puudutab saate visuaaliat, siis kiidab Pihlamägi saate reźissööre Tarmo Krimmi ja Marek Milli, kes lõid igale laulule oma režii. „Nad on ju Eesti parimad,“ sõnab ekspert. „Ütlen täiesti ausalt, et mind jahmatasid postkaardid – need olid vapustavalt ilusad! Kui kihvtilt olid need pandud laulu või selle esitaja teemasse ning see, et postkaardi alusmuusika oli laulu intro – see oli niivõrd hea. See, mida ma nägin, oli vaimustav.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee