Jim Carrey mängib filmi peategelast.Foto: ForumCinemas
Film
13. veebruar 2020, 18:41

Siil Sonic – päris Paddington pole, aga tore lastefilm ikkagi

Aasta eest tabas filmimeelset sotsiaalmeediat naljakas šokk – uue arvutimängufilmi „Siil Sonic“ peategelane nägi nii naeruväärne välja, et filmikompanii hakkas kohe filmi ümber tegema. Lõpplahendus eeldas „Kasside“ mastaabis läbikukkumist, kuid lõpptulemus ei anna kurta.

Selle nähtuse nimi on inglise keeles „uncanny valley“, mis on eestikeeli tõlgitud üsna ebamugavaks „õõvakurviks“. Piltlikult öeldes tähendab see virtuaalreaalsuse suurimat probleemi – kui tegelane on reaalsest inimlikkusest piisavalt kaugel, siis võetakse ta omaks. Aga kui tegelane on piisavalt inimesega sarnane, aga mitte päris, siis tekitab see inimestes õõva ja see ei lähe mitte.

Inimesele sarnaste loomadega on üritatud filmipublikut meelitada juba aastaid. Kõige edukam on selles olnud brittide filmisari karupoeg Paddingtonist, mis enda helguses võitis kõik südamed. Paddington 2 on kriitikute poolt läbi ajaloo kõige paremini vastu võetud film.

Seejärel on seda üritanud ka USA filmitööstus. Varieeruva eduga, sest detektiiv Pikachu õnnestus üsna hästi, aga näiteks hiljaaegu välja antud Dr. Doolittle põrus korralikult. Tõsi, seal oli probleemiks ka süžee arusaamatus ja Robert Downey pehmelt öeldes kesiselt tehtud rollisooritus. Mees mängis samamoodi üle, kui Johnny Depp viimastes kariibi piraatides. Kui panna veel nimekirja krahh nimega „Kassid“, siis on tegu igati riskantse otsusega.

Siil Sonic on Jaapani megakorporatsiooni Sega üks võtmetegelasi. Mängud on enda lihtsakoelisusest hoolimata hitid. Seega andsid kõik märgid aimu, et pigem läheb film Pikachu suunas ehk õnnestumiseks. Nii ka läks. Film väldib suuremaid maitsevääratusi ja kui pahatihti on lastele suunatud filmis täiskasvanul pehmelt öeldes piinlik ja igav, siis Sonic väldib seda. Vähe sellest, filmis vihjatakse „Speedi“ filmile ja ZZ Topile. Seega peaks praegu õndsas lapsevanemaeas olevale vaatajale olema tegu igati meelepärase meelelahutusega.

Täiskasvanud peategelased on muidugi lastefilmile omaselt veidi lihtsameelsed, aga seda mitte väga üle piiri. Peapahalase rolli kandev Jim Carrey paneb kõik enda halvimad (ja parimad) näoväänamisomadused mängu ja tuleb sellega ka kenasti toime, sest Carreyst on selline rolliesitus igati ootuspärane.

Peerunalju on kõigest üks. See on positiivne. Kohati võib kõige väiksema vaataja jaoks siilipoisi jälitamine minna liigõudseks, aga üldiselt saalis istunud noori vaadates pigem mitte ka liiga palju.

Seega peaks lapsega kinno minev isa-ema olema rahul, et on taas toodud välja film, mida on lapse kõrval üsnagi nauditav jälgida. Ka USA kriitikud on olnud siiani üsna armulikud. Sama siin, tore film.