„HOMMIKUSÖÖK STAARIGA“ | Uku Suviste laskus ühele põlvele ja tegi ettepaneku (59)

Dominic asub erakordses hoones, ühes kolmest vanimast elumajast Tallinna vanalinnas. Esimesed andmed pärinevad 14. sajandist. Läbi aja on see maja olnud koduks paljudele suurkaupmeestele ja raehärradele. Õnneks on majas säilinud hulgaliselt ajaloolisi detaile, millest silmapaistvaimad on täiuslik 250 aastat vana laemaaling ja üle 500 aasta vanused vapipuudega kaksikaknad.

Restoran on tegutsenud aadressil Vene 10 juba viis aastat. Selle aja jooksul on restoranis nii mõndagi muutunud. Täna võib väita, et restoranis Dominic on Eesti parimaid veinikaarte. Peakokk Allar ja tema meeskond köögis teevad samuti imesid. Septembrist maini korraldataksegi rohkelt veiniõhtusööke koos veinimeistritega maailma parimatest veinimõisatest. Reedel ja laupäeval on restoranis klaverimuusika. Privaatseks koosviibimiseks pakutakse kabinetti kuni 12 külalisele. 

Dominic omaniku, Rein Kärk sõnul on neil restoranis ka üks täiesti erakordne nurgake, kus on tehtud tohutul hulgal abieluettepanekuid. "Sellel keskmises söögisaalis asuval alkoovil on mingi salapärane fluidum, mis surub nii mõnegi mehe põlvili," kinnitab ta. Uskuge või mitte, aga see juhtus ka Ukuga, kes peale hõrku magusrooga ühele põlvele laskus ja loo autorile hullutava ettepaneku tegi. 

Vaata videot!

Uku tänavune "Eesti laulul" poolfinaali jõudnud südamlik lugu "What Love Is" räägib küll armastusest, ent hiljuti tunnistas 37-aastane laulja Anu Välbale antud intervjuus, et pole tegelikult ise õiget armastust veel kogenud.

“Ilmselt olen näinud oma sõprade pealt mingeid kummalisi mustreid. Väga noorelt leitakse oma elu armastus, elatakse mõnda aega väga õnnelikult koos, tehakse otsuseid, saadakse lapsed ja siis juhtub miski, mis ei võimalda enam koos olla," põhjendas Uku miks tal selle õige leidmisega nii keeruline on olnud.

Uku, tundud olevat selline mees, kes valib kaasat kaua ja põhjalikult ning tahab vaid korra elu jooksul abielluda? Oled seda õiget oma ellu päris pikalt otsinud. 

Eks ma olen ka võibolla püüdnud õppida midagi oma vanematelt. Ema ja isa läksid lahku, kui olin kolmene. Aga nad on ka peale lahkuminekut suurepäraselt läbi saanud. Meie peres pole kunagi olnud sellist asja, et vanemad üksteist ei mõistaks või neil oleks olnud erimeelsusi minu kasvatamisel. Olen end alati tundnud hoituna ja armastatauna. Seda võiks kõik õppida. Inimesed võiksid teineteist mõista ka siis, kui nad enam koos pole. Ka minu vanemate eluteed on palju käänulisi keerdkäike teinud, aga lõpuks on nad  jõudnud enda jaoks õige inimeseni. Ma olen ka mõelnud kavalalt, et äkki võiks paar etappi vahele jätta ja otse selle õigeni jõuda. Seda pole minu puhul kahjuks veel juhtunud. 

Tavaliselt esimene lammas läheb ikka aia taha. Teisel või kolmandal korral läheb alles täkkesse. 

Võibolla tõesti, aga mul ongi tore võimalus proovida nii, et ei osta kohe seda sõrmust ära, ega pane seda kiiruga sõrme. Inimest on võimalik tundma õppida väga edukalt ka muudmoodi.

Mida kauem ootad, seda keerulisemaks see muutub?

Muidugi, nagu kõigega.

Mida vanemaks saad, seda nõudlikumaks muutud. Kui noorena armud, siis on meri põlvini, argimured on teisejärgulised. Armunutel jagub silmi vaid teineteise jaoks, elatakse õhust ja armastusest. 

Ma olen sellega täiesti nõus. Küll aga on see, et kui liiga noorelt seda teha, siis jällegi leiavad kaks inimest üksteist nii erinevatel põhjustel. Põhjuseks pole vaid meeldimine. On ka väga palju muid faktoreid, mis teise poole magnetina tõmbavad. See võib olla seotud ka mingite puudujääkide ja hirmudega, mida teine aitab kompenseerida. Seal võib olla nii palju sellist, mida sa tegelikult läbi ei mõtle. Ega need hirmud kuhugi ei kao. Need hakkavad ennast ilmutama hiljem. Ja kui midagi ette ei võeta või neid ei lahendata, siis läheb järjest valusamaks. Täpselt nagu hambavalugagi. Ennast võiks nii palju tundma õppida, et teada, mis on minu vead, mis on minu tegelik olemus ja mis on teise head ja vead.

Sellest räägin muuseas ka oma "Eesti laulu" loos. See on üsna vanakooli, kohati isegi klišeeline tekst, aga see läheb üks-ühele täppi sellega, mida ma tunnen ja mõtlen või mida ma olen kuulnud enda kohta.

Enda kohta kuulnud?

No ikka.

Mida sa oled kuulnud enda kohta?

Kasvõi antud näide, et püüan liiga pragmaatiliselt suhtesse või armastusse läheneda. Sellest räägib minu loo teine salm muuseas. Salm ütleb: „Much too sensible, much too reasonable“.

Kuidas sa saad armastusest üldse laulda, kui sa tegelikult ei teagi sellest midagi. Oled koguaeg valetanud?

Seda, et mina armastusest midagi ei tea, ei ole mina öelnud. Sellise rumala pealkirja pani Kroonika, et klikke koguda. Seda, et mina pole armastust tundnud, kogenud, ega andnud - see ei vasta tõele.

Kas see solvav ei olnud, et sinu kohta nii kirjutati? See on ju ka solvav nende naiste suhtes, kellega koos oled olnud?

Minu kõrval on olnud piisavalt intelligentsed naised, kes mõistavad, et ajakirjandusest loetut ei maksa alati tõe pähe võtta. Tuleb intervjuud lõpuni kuulata või lugeda ja siis omad järeldused teha, mitte asju kontekstist välja noppida. Aju tasuks ka kasutada.  

Oled 37 ja tihti ka ihaldusväärsete poissmeeste top listis. Kas see ei pane pinget peale?

Tead, ma võibolla niivõrd ei muretse sellepärast, mida lugeja tunneb või arvab. Mis puudutab seda teemat, oleks imelik, kui ma sellest sõltuks. Pigem mõtlen sellistele asjadele, et ma tahaksin olla veel enam vähem vormis, kui mul poeg sünnib ja suureks kasvab. Et ma saaks temaga mõne pallimängu mängida või koos sporti teha. Et ma saaks oma lapsed vanaema ja vanaisa juurde viia ja et ka nemad saaksid veel midagi koos teha. Need on asjad, mida ei tahaks väga hilja peale jätta.

Bioloogiline kell siiski tiksub?

Ikka mõtled, et ei taha väga vana mees olla, kui poeg on teismeline.

Tänapäeval ei ole ju vahet, kas ollakse abielus või mitte, kui lapsi tehakse. 

Minu jaoks see päris nii ei ole. 

Pikemat intervjuud šarmantse Ukuga, loe Õhtulehest juba uuel nädalal.