Sa kiitled ja upitad siin ennast,olid viimaks koguni vabadusvõitleja, kuna ei astunud komsomoli? Paljud ei astunud, mitte põhimõtte pärast vaid lihtsalt polnud n.ö. karja-inimesed vaid rohkem omaette, introvertset tüüpi.
Ei ei astunud komsomoli sest olin ka rohkem introvert, aga võin öelda, et mind ei kiusatud ei kõrgkoolis ega mujal. Minu kaaslasi, kelledest osad ka ei astunud komsomoli, samuti kuskil sellepärast kooli ega tööle võtmata ei jäetud.
Ja kui ikka koputaja ei olnud, siis tavaliselt selles keegi ka ei süüdistanud. Võibolla olid lihtsalt konfliktne tegelane?
minul oli küll kõrgkoolis selle pärast probleem, et komsomol polnud ja see probleem algas juba keskkoolis kutsevalikupäeval, kui mingi parteilasega vesteldes teatati mulle pidulikult, et ei maksa üritadagi- hakkad labidaga kraavi kaevama. kõrgkoolis lubasin 2x komsomoli astuda, et arvestust saada, üks kord pidi terne meie grupp mind käendusele võtma, et ma seda teen. Petsin grupikaaslasi, ei astunud. Hiljem süüdistas tagatipuks üks grupi komsomoliaktivist mind kokkutulekul, et olin KGB koputaja! Selised on need lipuvärvi muutnud endised komsomoliaktivistid.
Sinu kirjutis: -Jube vassiv ja demagoogitsev punane pätt oled.Ilmselt mingi koputaja või küüditaja järeltulija -
Ausalt öeldes on sinu lause hullult demagoogitsev ja vassiv.
Ma ei tea mis sorti pätt, aga pätt tundud sa ise olevat.
Pole elus iialgi kellegi peale koputanud ega kaevanud, minu peale on küll n.ö. sõbrad nõuk. ajal kaebamas käinud. Vastupidi, olen küüditatute ja mahalastute järeltulija, nagu juba kirjutasin. Kas sina oled koputajate ja küüditajate järglane, võimalik, et ka mingit värvi mõrvarite järglane?
Sa eksid. Hoopis minu vana-vanemad on küüditatud punaste poolt terve perega. Ainult et pealekaebajad olid oma kadedad naabrid, eestlased. Mu vanavana isa ja tema vennad lasti maha, paberite järgi kuskil Leningradis. Sellegipoolest olen ma säilitanud mõtlemisvõime ja ei vihka valimatult kõiki venelasi. Oli kohutav aeg, stalinism, aga ka meie metsavendade poolt pandi toime koletuid tapmisi. Vaata elu lahtiste silmadega.
Kuritegusid pandi toime nii stalinistide kui metsavendade poolt - pole mõtet lahmida ja süüdistada ainult ühte või teist poolt. Elu pole must-valge nagu sina arvad.
Nüüd on siis parem elu või, vaid narko ja teab mille uimas ja neti kaudu ajupestud lapsed,kes ei suuda varsti ise mitte mõeldagi, nägupidi koguaeg telefonis või arvutis
Küsige metsavendade poolt mõrvatud taluperedelt, kellele nõukogude võim esimest korda nende elus oli oma maatüki andnud, kas nende surm oli õiglane? Küsige metsavendade poolt tapetud poemüüjatelt, kelle süü seisnes selles, et juhtusid tööl olema, kui röövlid poodi tulid. Küsige mõrvatud noortelt komnoortelt, kes kellelegi halba polnud teinud, kuid mõrvati metlaste kombel. Kas seda tegid kangelased? Küsige tapetutelt.
et kodanik oli olnud oktoobrilaps, ka pioneer, ka kommunistlik noor. Jah, möödunud aja üsnagi tavaline protsess. Ja nii need organisatsioonid, nende juhid kujundasidki liikmeid, kujundasid noorte ja üsna süütute põnnide maailma nägemust, vihkasid, ja põlgasid ,,kurja'' Läänelikku ühiskonda, isegi tegelikult teadmata, et nende armas kodumaa, Eestimaa, Maarjamaa on karmilt okupeeritud. Paratamatus on ka see, et kunagi, varases lapsepõlves olnu mõjutab ka hilisemaid eluperioode.
-kiusamist ei olnud... Koolikiusamine on ALATI olnud ja ei kao mitte kuhugi. Vahete-vahel kasvab, siis jälle kahaneb. Koolikiusamise peamine eeldus on sirguva põlvkonna ebastabiilne loogika, mis on üsna kergelt mõjutatav. Ja sirguva põlvkonna loogikat ei saa muuta. See muutub ainult koos mööduva ajaga. Ja personaalselt, mitte keeldude-käskude najal.
-aeg oli ilus.... Kas oli ilus ka neile, keda punased mõrvasid, küüditasid, kelle koduke käest võeti, keda punaväelased vägistasid, kes maeti Siberi massihaudadesse? Küsi neilt, vestle nendega.
kes ei mõelnud, ei osanudki veel mõelda. Ja need, kes olid käega löönud. Sest okupatsioon, selle mõjud, agitatsioon jne. olid sisse juurutatud, olid pähe tuubitud. Piuksata, ja lähed...
mida see Erilaid kokku kirjutab; tahab kannuseid teenida kellegi ees?
Ei mäleta, et oleks olnud mingit sundimist pioneeriks, meie klassis kõik lapsed tahtsid ise pioneerideks saada. Veel vähem on tõsi see, et kedagi lausa vitsaga oleks pioneeriks aetud - päris naeruväärne jutt!
Kuigi kurb ka, et nii palju selle aja kohta valet ja laimu kirjutatakse. On ju nii palju inimesi, kes mäletavad - miks taguda neile valesid näkku nende lapsepõlve kohta? See on solvav. Noored muidugi on ei tea sellest ajast ja nende ajupesuks need laimulookesed on.
Võime jäädagi arutama, kas nõukaajal sai olla lapsepõlv hea või oli see põrgu, sest nagu varem kirjutasin, et oma päevikuid lugedes oli mu lapsepõlv ikka imeline, aga vestluses 7 a.vanema õega, tuli välja, et tema minuga üldse ei nõustu, teda ärritasid ema pikad töötunnid - mina võtsin seda paratamatusena, et keegi ju peab meie ülalpidamiseks tööd tegema, voodihaige vanaema õpetused, mida mina lausa ahmisin endasse ja kuna õde eelistas rohkem olla tädi juures, oli ka vanaema hooldus minu õlul. Ei meeldinud ka meie suur koer, keda mina lausa jumaldasin, jne
...Tõnis Erilaiul viga on? Kas ta on haige või? Nõukogude -aegsed inimesed elavad ju veel ja teavad täpselt,kuidas asjalood olid. Ilus aeg oli. Palju rahulikum,rõõmsam ja tervem,kui praegu. Keegi pole kedagi kusagile sundinud. Hale tegelane.
Vitsaga nii otseselt just mitte, aga õpilastega vesteldi palju13. veebruar 2020, 20:34
Miks neid endiseid aegu nüüd nii- või naa leierdada.
Sotsialistliku ideoloogia kaudu/abil taheti ju tollel ajal kõiki mõjutada.
Oktoobrilapsed olid tollel ajal väga paljud, viisnurkne täheke rinnas ja
poliitikast ei teadnud nii noored (1. - 3. klass) midagi.
Pioneeriks astumiseks algasid juba arutelud, kas astuda pioneeriks või mitte. Vitsa just ei antud, aga eks meelitati, vesteldi, püüti selgitada kommunismi/sotsialismi.
Lastel oli peamine, et igasuguseid üritusi oli > matkad, telklaagrid, ekskursioonid jne. > need olid kõikidele, ega´´ś ainult pioneeridele.
Eks vanal inimesel mäluga nii nagu on, otsisin tänu sellele artiklile üles oma juba 5 aastaselt (54.a.- 68.a.), vanaema (kes alakeha halvatusega voodihaige, õpetas nii lugema, kirjutama ja klaverit mängima), utsitusel, oma mõtteid ja sündmusi kirja pandud päevikud. Kirjas nii head kui halba, aga vaatamata "padupunasele" ja vaesele ajale, ei kujunda inimese elu mite niivõrd valitsev ideoloogia, kuivõrd kodune suhtumine. mul on ikka tohutule vedanud, et tänu emale-vanaemale ei sadestunud kibestust hingesoppi, siiani optimistlik ja oma eluga rahul.
Väga ebaaus ja alatu ja nõme13. veebruar 2020, 11:43
on see kommentaator, kes kirjutab, et kõik pioneerid olid teiste ülesandjad, näpuganäitajad, Siberisse saatjad. Halloo -70.-80-aastatel? Mis Siberisse saatmine, mis ülesandmine siis olla sai?
Tavalised lapsed olid, kellest said enamasti normaalsed kodanikud.
Selliseid lahmivaid ja süüdistusi loopivivaid kommentaare ei peaks avaldama, need on mingi haiglaselt v.e.r.e.j.a.n.u.l.i.s.e tüübi kirjutatud.
nii oktoobrilaps, pioneer kui ka kom.noor, parteisse ei astunud. Ja need kes siin neid organisatsioone maha teevad on silmakirjalikud, samasugused kui need meie kõrged poliitikud kes punalippude lehvides nn "sissisõda" pidasid. Lihtsalt aeg oli selline, ajupesu käis iga asjaga kaasas aga inimese oma asi oli uskuda või mitte. Minul on järelikult vedanud, peale totaka ja kohustusliku rividrilli oli meil väga palju huvitavaid laagreid, väljasõite, pidusid. Meile õpetati käitumist, viisakust, austust endast vanemate suhtes jne. jne. Aga praeegu? Oma vanemaid kohtusse kaebavad lapsed!
No ei tea, olen küll selle loo auorist aastaid vanem, ei tahtnud oktoobrilapseks astuda, siis ei olnud veel neid emaileeritud märke, mingid punase riidega kaetud papist viisnurgad, kui klassijuhataja K. Neem küsis, et miks, vastasin, et see viisnurk on väga inetu, õpetajal läksid põsed punaseks. Kui kodus sellest emale rääkisin, siis palus ema mind õpetaja ees vabandust paluma. Eks järgmisel päeval enne tunni algust õpetajate tuppa, tuba õpse täis, kõik kuulasid hiirvaikselt minu vabandamist, et väga vabandan, märk on küll inetu, aga teiste tööd peab austama ja ma Teid tõesti austan.
Järgneb
Järg eelmisele
Õpetajad pahvatasid naerma, toas oli ka direktor Siilivask, võtti käes kinni ja viis mu oma kabinetti, ta tundus mulle väga pikana ja hirmutavana, süda oli täitsa saapasääres ja kui küsis, et kas tõesti ei taha okoobrilaps olla, ei saanud piiksugi suust vaid raputasin pead. Aga ta üllatas mind, pakkudes mulle Punamütsikese osa kooolinäidendis. Oh, peale tunde koduteel lausa lendasin õnnest.
Pioneeriks astusin vabatahtlikult, just suviste laagrite pärast. Komsomoli oma klassis ainsana ei astunud, ega eriti ei käidud ka peale. Sedasi siis Tartu 3. kk.
Need, kes siin endisi pioneere äraandjateks nimetavad, need on vist meie kangelasmetsavendade järeltulijad.
Need juba võitlesid kommunismi vastu vapralt!
Nabisaid kinni mingi 16 aastase pioneerijuhi, tegid temaga kõiksugu trikke ja siis tapsid ära- jälle kommunismi vähem!
ise ,vabatahtlikult ,läksime pioneeriks ja polnud midagi hullu,ega koolis kaelarätti ei pidanud kandma v.a. mõned korrad,kui omad, eestikeelsed kontrollid koolis olid ja eks pioneerid olid ka antsip ja siimkallas ja ants laaneots ja siiamaani õpetavad meid.
Kas Teie(sina) kell 21.26 ei pidanudki koolis punast pioneeri kaelarätti kandma??? Meie koolis pidi pioneeri punane kaelarätt
igal pioneeriks astunul kaelas olema ja veel õigesti sõlm tehtud ja muidugi triigitud. Lausustav kommunistist direktor kontrollis, et kõik on nii kui peab.Koolist koduteel millegipärast libisesid/libistati neid
kaelarätikuid tasku, kotti
Kes sinu ajud ära pesi, praegusel õitsval k.a.p.it.alis.miajal, millal meil kõiges on ju piiramatu vabadus? Vabadus mitte tööd saada näiteks ja vabadus n.ä.l.j.a.p.a.l.k.a saada, kuigi on hea haridus jne. Vabadus n.ä.l.g.a s.u.r.r.a ? Ühesõnaga, elame 30 x paremini kui nõuka ajal - nagu eilses lehes keegi mammi kirjutas.
Või oled palgaline?
Meil küll ei sunnitud kedagi, pioneerindus oli laste jaoks lihtsalt huvitegevus, see kõik muu võis ju paberil kirjas olla. Minu meelest oli mingi (sõjalis-sportlik?) mäng "Põuavälk", aga see toimus meil tavalise sporditegevusena. Muidugi ei tea ju, mis õpetajad oma aruannetesse kirjutasid, aga lapsi millegi miltaarsega ei koormatud. Küllap oli see kooliti erinev, aga kindlasti polnud me erandid.
et ei sunnitud pioneeriks hakkama. Laps on laps ja tahab olla teiste omaealistega koos - tol ajal siis pioneer. Nii lihtne see oligi. Ilma mingi poliitikata. Poliitilised vaated kujunevad inimesel ikka märksa hiljem välja kui 3.-5- klassis.
Pioneeriks astuti kolmanda klassi lõpus ja siis on laps nii 9-10 aastane. Tean juhuseid, et vanemad ei lubanud ja see on ka arusaadav, kuid et 10 aastane laps on teadlik mingisugusest poliitikast, on ju selge ülepingutus. Ka selles artiklis toob ju kodanik näite ajalehest, mis ilmus siis, kui tema ise juba 14 oli ja 14 aastaseni see pioneerindus kestiski, mille peale kas astuti, või ei astutud komsomoliks. 14 aastasel on ikka palju selgemad teadmised asjust. Sihuke tagantjärele eneseupitamise maik on sel asjal küljes - kange kahtlus on, kas see kirjutaja mitte ise lausa malevanõukogu esimees p
ei usu, et lapsed said kodus peksa, et ei tahtnud pioneeriks minna. Ei usu. Ise pioneer ei olnud, mingit kooli või kodu survet ei olnud. Koolis küsiti, kas tahad, kui vastasin ei, oligi kogu jutt. Ei mingit õpilase ega vanema mõjutamist. Hr. Erilaiult sellist juttu poleks oodanud.
Ja kui kõik lapsed oleks sinu moodi punasele korrale vastu punninud, oleks see kaasa toonud lihtsalt suuremaid repressioone, näiteks koolide vene keelele ülemineku. Selle pisiasja unustavad tagantjärgi vaprad vabadusvõitlejad ära.
komme nõukaaja kohta udu ajada mulle ei meeldi12. veebruar 2020, 16:22
Lapsel pole mingit vahet kas ta on pioneer, skaut või hitlerjuugend. Eriti kui selle sildi all täiesti tavalisi asju tehakse. Tindimäärijad kes tahavad sulepeast mingit massilist vastupanuliikumist pioneeriksolemise vastu välja imeda on ise valetajad ja propagandistid.
mäletate filmi - sm. laps?12. veebruar 2020, 15:30
Kuidas laps vaatas pioneere ja nii väga tahtis ise ka punast rätti kanda. Tahtis kuuluda nende hulka ja üritustest osa võtta.
Ideoloogia ei jõudnud lasteni. Oli Lenin ja tema püha üritus, no ju siis oli.
Klassid olid suured ja igas klassis pioneerisalgad.
Mina olin salga lippur.
Oi, kui tähtis ma olin lippu hoides. Nii nagu siin juba kirjutati, oli palju toredaid üritusi. Keegi ei peksnud, keegi ei sundinud.
Komsomol oli teine asi.
Samamoodi tahtsin punast kaelarätti kanda. Minul just vanemad keelasid pioneeriks astumist, olid ju vanavanemad pealegi küüditatud. Koolis õpetajate poolt erilist survet polnud, vähemalt tagakiusamist mitte. Kuna klassijuhataja väga soovitas ja ise ka tahtsin, astusin aasta hiljem ikkagi. Meie klassis vaid üks tüdruk ei astunud kuhugi.
kuskil 7-s või 6-s, täpselt ei mäleta, hakkasime kaelarätti kaltsuks kutsuma ja peitma... ilma mingi ideoloogiata... tundus titekas. Õpsid kontrollisid, siis pidi kortsunud rätt kaela siduma.
Pioneer olin, miks -ei tea, sest kodune kasvatus põhines "Ameerika Häälel". Komsomoli gümnas ei astunud, sest meil oli kaardimänguks 4 kätt, kes komsomoli koosolekute ajal said vaba aja! Ilmselt kõik sõltus mingi kooli püüdlikusest -olla paavstist usklikum. 56-nda aasta inimene Pärnust.
Aga praegused skaudid ja gaidid -12. veebruar 2020, 13:18
kas see pole siis "koolilaste militariseerimine" ? Kui väita, et pioneeriks olemine oli "koolilaste militariseerimine" ?
Leian, et suhteliselt sarnased organisatsioonid laste jaoks. Ikka parem matkamas ja telklaagris käia, kui tänaval sihitult hängida, suitsetada, narkotse tarbida jne.
Peale selle - ka meie koolis polnud mingit sundimist pioneeriks astumisega. Lapsed tahtsid ise reeglina neist üritustest osa võtta, mida pioneeridele korraldati.
Skautlus ei ole poliitiline organisatsioon, soovitan guugeldada. Noorkotkad ja kodutütred kuuluvad kaitseliidu juurde, see ehk veidi "militaarsem", kui nii võib öelda.
meie koolis küll mitte. Kõik tahtsid kangesti pioneeriks saada; 2. klassis enamik said kaelaräti kaela, mina olin liiga noor ja sain alles 3. klassis. Mäletan, et olin kurb, et mina üksi kaelarätti ei saanud. Pioneeriüritused olid meie koolis toredad - matkad, telklaagrid, lõkkeõhtud, luuremängud jne. Lastel oli huvitav ja õpetati ka elus vajaminevaid oskusi.
Komsomoliks keskkoolis samuti kedagi ei sunnitud. Selleks ajaks oli selge, et olen eraklikuma loomuga ega taha suurematel üritustel osaleda. Niisiis komsomoli ei astunud. Kõrgkoolis polnud selle pärast probleemi.
Mina mäletan seda ajastut selgelt, aastad olid 1983-1986, kui meie kooli matemaatikaõpetaja ja ilmselt padupunane kommunist vaimse vägivallaga mittepioneere pioneeriks astuma sundis.
Kui pioneer ei olnud, siis iga päev kontrollis, kas koolitööd on tehtud ja kui leidis kasvõi ühe vea, oli kohe hinne "4" ja kahe veaga "3". Naeruvääristas avalikult neid lapsi (mind sealhulgas) kogu klassi ees, kommunistlikus võtmes - kui hea on ikka pioneer olla, aga need rumalad ei saa sellest aru. Ei saa nad Artekki (pioneerilaager) ega ka osa hüvedest, mida pioneeriks olemine pakub. Jäin endale kindlaks.
...ja painav minule on olemise sund.12. veebruar 2020, 13:00
Südametunnistuse võim on suur: ta annab end ühtmoodi tunda, võttes süütult igasuguse kartuse ja maalides süüdlase kujutluses lakkamatult pilte teenitud karistusest.
ühes ametiasutuses, kui kandideerisin sinna tööle, kiks pole komnoor, vastasin, et pole veel selleks küps ja piisas, võeti ikka tööle, keegi ei sundinud.
Ei taha sellise pealkirja alt midagi lugedagi, aga vitsa ei tundnud, keegi ei sundinud. Elasime kaunist oktoobrilapse ja pioneerielu. Mitte mingit vägivalda ei olnud koolis aastatel 1953-1964.
Kuulusin veidi nooremate hulka klassis, osa olid juba pioneerid. Ma nii ootasin aega, et saaks ka seda punast kaelarätti kanda. Oli pionneride tuba, neil oli vahvaid üritusi. Hiljem ei mäleta ka midagi vastumeelset sellest ajast.
Komsomoliga oli teine asi. Meil oli klassis 7 komnoort, aga enne keskkooli lõppu oli 7 mitte komnoort. Klassijuhataja käis küll järel ja rääkis, et kergem on ülikooli pääseda, aga ma ei teinud seda. TRÜ sisseastumisel küsiti, miks ma ei ole selles ühingus, ütlesin, et meie koolis oli organisatsiooni töö väga nõrk, aga ülikoolis kindlasti astun. Ei astunud.
komnoor ja sellepärast ei pääsenud ülikooli õigusteaduskonda, sest see oli komsomoli teaduskond. Ja nüüd siin sõimatakse minusuguseid, et ei viitsinud õppida jne.
Neid õpetajaid on igasuguseid kes meelitas präänikuga kes piitsaga kõik tahtsid oma tööd hoida ja pidid ise parteisse astuma, oli ka ideelisi kelle motoks käige minu sõnade järgi mitte minu tegude järgi. Ka meil õpetaja Palo Liia hoidis õpilasi pimedani koolimajas et lapsed astuks pioneerikskui oma lapse tappis viidi minema.
olin pioneer ja oktoobrilaps, mulle meeldis. komsomoli mind ei võetud, sest hinded olid pahad. niipalju siis sundimistest. Ärge ajage udu ja propagandat.
Nüüd jhh räägitakse õudusi. Tegelikult oli ilus aeg. Keegi ei sundinud. Läksime oktoobrilasteks, sest neil olid huvitavad üritused ja laagrid. Tore oli koos matkata ja luurekaid ja spordivõistlusi jnee jne nautida. Lapsed tahtsid koos midagi teha. Nii ka pioneeridena. Meile õpetati, et nõrgemat tuleb aidata, narrida ei tohi teisi. kool ja lapsed olid palju südamlikumad. Need olid kohad, kus lapsed tegelesid koos millegagi ja olid täiskasvanute silma all.
et Tartu 5. keskkooli direktrissiks oli kommunist Helve Raik, praeguse poliitiku Katri ema. Inimesed peaksid sääraseid pisiasju ikka teadma, et taibata, kuidas täpselt nakkus levib.
Käisin Varangu 7 kl Koolis ja Kiltsi 8 kl Koolis aastatel 1953-60. Jah, oli küll agiteerimist aga, et kellelegi kodus nahapeale oleks antud, seda küll ei tea. Ei usu ka. Mingit otsest sundust või mingit pressingut ju ei olnud nii pioneeriks kui komsomoli astumiseks. Praegu on väga moodne kirjutada nõukaja õudustest ja üsna mustades toonides. Isegi need, kes käisid kunagi kolhoosiesimehe õunaaias õunu varastamas on nüüd suured vabadusvõitlejad - näe, lammutasin niimoodi Nõukogude korda. Ka nõukajal elati, käidi koolis, armuti ja abielluti. Elu tahtis elamist, lapsed kasvatamist.
Miks minu kommentaar vastuseks kolla...... Oswaldile kustutati. Kas seepärast, et aastatel 1950-1970 eestlased, kes olid kannatanud komude käe läbi, pigem keelitasid oma lapsi mitte pioneeriks või komsomoliks astuma. See on tõde, mitte luul. aga tõde on ju valus kuulata, veel vähem kirjapanduda näha. Need kes vabatahtlikult astusid, olid kaasajooksikud kui mitte tollaaegse nomenklatuuri koosseisu kuuluvad.
KOMMENTAARID (73)