Ema saadab Facebookis kirju 17aastaselt vabasurma läinud pojale: vastan tema eest, et emme, sa ei pea olema kurb

Miikaeli ema Heivika Aasamets-Ainlat tabas halvim, mis ühe emaga võib juhtuda – tema poeg otsustas ise elust lahkuda. Miikael oli siis 17. Sellest päevast on Heivika peas keerelnud kümneid küsimusi.

Heivika räägib „Ringvaates“, et märkas 2014. kevadel, et Miikael on hakanud endale viga tegema. „See tuli esimese armastusega, aga seda ei saa võrdusmärgiga panna, sest võib-olla oleks see nagunii tulnud. Kuna tal olid vigastamishood üle poole aasta, siis mingil hetkel tundus, et see on korda saanud. Kui need hood jälle tulid, võtsime psühholoogiga ühendust, väga resoluutseid lahendusi me kasutusele ei võtnud.“

Miikael oli popp poiss ja õppis hästi. Ta mängis kitarri, käis sõpradega väljas ja tegi Youtube’i videoid. Tegelikult oli depressioon ta üle aga võimust saanud. „Üks õpetaja, kellega nad hästi läbi said, ütles, et Miikaelil on abi vaja,“ meenutab ema.