Anne Veski: „Miniseelikuga ei ole ma kunagi olnud – see ei ole minu teema.“ (1)

Anne Veski pani kaheksakümnendatel vaimustusest vappuma nõukogudemaa suurimad kontserdisaalid. Miljonite daamide ahned silmapaarid olid pööratud tema kui stiilietaloni poole. Anne kinnitab, et kostüümidel oli tähtis osa tema lavaimago loomisel, ehkki moeikoonina ei tundnud ta end kunagi. „Tegin oma tööd ega mõelnud sellele,“ tunnistab ta. „Peaasi, et oleks kihvt ja uhke ja et tunneksin end hästi.“

Ajaloomuuseum on välja pannud Anne Veski lavarõivaid tema suure tähelennu esimesest aastakümnest ehk kaheksakümnendatest. „Tollal esinesin Eestis vähe, põhiaja tuuritasime nõukogude avarustes ühest vabariigist teise,“ meenutab Anne. „Häbeneda ei olnud midagi – meie pealt õpiti.“ Kui teised nõukogude estraadidiivad kandsid toona üldiselt pikki kleite, siis Anne stiil järgis läänelikke trende.

Näitus ongi nagu väike moerännak läbi kaheksakümnendate, kui naiselikud rüüsid ja puhvvarrukad asendusid jõuliste sirgelõikeliste pükskostüümidega.