Aleksander UuritsFoto: Filmiarhiiv
Eesti uudised
8. veebruar 2020, 00:01

TÕNIS ERILAIU AUTORIKÜLG

Geenius, kes on jäänud unustusse. Aleksander Uuritsa traagiline lugu

„Eesti kunst? Kas seda on ja kui palju? Nii mõnigi on õlgu kehitanud, et kunst on meil veel üsna nõrgul jalul, sest miks muidu ei makseta meie töödest sajatuhandelisi summasid nagu kuuleme kaugete rahvaste kunstist,“ kirjutab Postimees Pallase kunstinäituse muljetest 1918. aastal, kuid rõõmustab ometi: maastikud on meil õige kenad, Pariisi salongides ei jääks nad viimasele kohale. „Uurits, kelle nime taga surmamärk, on olnud haruldane and,“ lisab arvustaja. Aleksander Uuritsa juurde tullakse tagasi, kui 1938. aastal hakkas ilmuma sari lühimonograafiaid Eesti kunstnikest, mille avas Uurits ja Wiiralt sai alles järgmiseks. Mõni kunstisõber oli imestunud. Rasmus Kangro-Pool vastas: Uurits oli noore andena väga hinnatud ja pole paha, et teda nüüd esimesena tuletati meelde. Juba 1909. aastal oli näituseülevaateis nenditud, et napilt paarikümneaastane Uurits on iseäranis jõurikas, fantaasialine ja sügav oma sulejoonistustes. 

Kunstiteadlaselt Alfred Vagalt olen ma laenanud lõigu siinse kirjutise pealkirja. „Üks traagiline kunstnikusaatus,“ märkis ta oma järelehüüdes. Ta nendib seal, et Noor-Eesti tekkides äratas algusest peale koos Nikolai Triigiga austavat tähelepanu ja suuri tulevikulootusi Aleksander Uurits ja tunnistab kibedalt: „Tema elusaatus on traagilisemaid meie paljude varalahkunud kunstnike seas, tema enneaegne kaotus meie kunsti arengu seisukohalt raskemaid. Oleme teda ja ta saavutusi veel mõneski suhtes alahinnanud.“  

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99