Karikaturist ja koomiksikirjanik Olimar Kallas ei saanud elu lõpuaastail rääkida ega joonistada ning alt vedasid ka silmad (5)

„Olimar jäigi hingepõhjas karikaturistiks ja lapsepõlves elavaks koomiksivennaks, kelle muu elu oli küllaltki tuksis,“ tõdeb kirjanik Teet Kallas, Olimari noorem veli. „Ema oli meil vapper, kuigi sai kahe poja tükkide pärast kogu aeg vatti. Mina jätsin ühel hetkel järele, aga Olimar laskis edasi.“

Mäletate retsidiivseid kuritöötajaid Pontšikut ja Beebilõuga (mitte segi ajada Beebilõustaga), andekat kirjameest Ulmikut, nutikat harrastuskonstruktorit Nooniust, alati ootamatult ilmuvat salapärast Krahvi? Peamiselt karikaturistileiba söönud Olimar Kallase koomiksite najal kasvas üles terve põlvkond noori, sest teisi koomikseid Brežnevi ajal lihtsalt ei liikunud. Välja arvatud 1972. aastal eesti keeles ilmunud Walt Disney „Piilupart, Miki ja teised“, aga see oli ka hinnaline rariteet. Pealegi toimetasid Disney maailmas ringi peamiselt koduloomad ja -linnud, aga Kallase loodud Kiviküla elanikud olid inimesed, kes sattusid lakkamatult jamesbondilike sündmuste epitsentrisse.

„Ta ikka väga mäletas, et oli kunagi seiklushimuline poiss, kuigi nägi välja morn satiirik,“ tähendab kirjanik Teet Kallas ja meenutab, milliseks kujunes vend Olimar Kallase (19. detsember 1929 – 13. märts 2006) elutee.