Mingil hetkel aga hakkavad pisikesed inimesed üllatuslikult asjadest aru saama. Ning vanemad saavad sellest teadlikuks kõige ebasobivamatel hetkedel.
„Smotri, vot suka!“ teatas väike poiss varahommikul bussipeatuses emale, näidates mu sõbrantsi peale. Kuna mu sõbrants pole vene keeles kõige tugevam, siis naeratas ja lehvitas ta mudilasele sõbralikult. Ehmunud ema pani poisile kiiresti käe suu peale ja hakkas teda eesti keeles hurjutama, et nii ei räägita. Poiss vastas: aga miks mitte, sina ju räägid! Sõbrants saatis mulle samal ajal sõnumi, mida see „suuka“ tähendab.
Mu teise sõbrantsi tütred tahavad aga juba nii nelja-viieaastaselt meie veiniõhtutel osalema hakata. Kõigepealt leidsime teisest toast uut tapeeti kaemast tagasi tulnuna noorema põnni minu Barolo-klaasi tühjendamas. Kui me siis ühist tuttavat Gerlinit taga klatšisime, ühines ühtäkki vanem tüdrukutest meie vestlusega: „Kas Gerlin on see frigiidne tädi? See, kes ei taha endale nibuklambreid?“ Vahetasime sõbrantsiga pilke ja saime aru, et edaspidi peame rääkima kodeeritult. Ning et ta viieaastane tütar ja Gerlin ei tohi kindlasti mitte kunagi kohtuda.
Ahjaa, pitsa ja šokolaad sobivad ju hommikusöögiks, eks? Loogika on selline, et kui kõik kalorid esimese asjana hommikul sisse vohmida, siis kuluvad need päeva peale ära.
Kommentaarid