ELU LÄHEB EDASI: Ka „Talve“ filmis pole võõrad igivanad inimestevahelised suhted. Siin armastatakse, pidutsetakse, tülitsetakse ja lepitakse ning 50 aastat pärast „Kevade“ esilinastumist annab see Paunvere-saagale väärika ja helge lõpu.Foto: Robert Lang
Jaanus Kulli 6. veebruar 2020 00:01
Teisipäeval jõudis esilinastuseni kauaoodatud „Talve“, milline pealkiri teeb omal moel mitu saltot. Sama palju kui saab talveks nimetada akna taga toimuvat, on seda aastaaega näha ka ekraanil. Raamatu „Talves“ oli mälu järgi lumi ikka maas, aga filmis domineerib ilus suvine Eestimaa loodus. Ent eks ole ka „Talve“ väidetav autor Arnold Karu kirjanik Oskar Lutsust sama kaugel kui suvi talvest – klassikalises mõttes.

Teisipäeval jõudis esilinastuseni kauaoodatud „Talve“, milline pealkiri teeb omal moel mitu saltot. Sama palju kui saab talveks nimetada akna taga toimuvat, on seda aastaaega näha ka ekraanil. Raamatu „Talves“ oli mälu järgi lumi ikka maas, aga filmis domineerib ilus suvine Eestimaa loodus. Ent eks ole ka „Talve“ väidetav autor Arnold Karu kirjanik Oskar Lutsust sama kaugel kui suvi talvest – klassikalises mõttes.

Kui juba jutt aastaaegadele läks, siis loodus – täpsemalt Vooremaa – on filmi oluline osa ning jääb vaid imestada tegijate tarmukust leida võttepaiku, mis pole veel täis pikitud elektriposte ja mobiilimaste. Samas loovad helged suvised vaated mingi nähtamatu niidistiku ka triloogia osadega, eriti loomulikult „Kevadega“, taandades samas toimumisaja ehk aasta 1942 tagaplaanile. Pigem on „Talve“ tegelased õnnelikud ja natuke maast tõstetud. Tõsi, Paunvere noorte armumised ja vanade riukad toovad sisse leebeid intriigimullikesi. Aga siingi looritab tegelastevahelisi suhteid leebe lutsulik huumor ja pigem tuleb see pildikeelele kasuks – vedades jällegi jooni „Talve“ ja triloogia vahele.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad