Eksvangid: kui trellide taga ennast meelega vigastasid, opereeriti ilma tuimastuse ja narkoosita (89)

Hoiatus! Nõrganärvilistel ei tasuks järgnevat teksti lugeda!

„Kääre ei saanud kasutada ja mul kasvas vasaku jala varbaküüs sisse, varvas oli paistes ja oli võimalus haiglasse tulla,“ meenutas saates eksvang Vahur. „Tulin tooli juurde, arst käskis istuda. Jalg seoti tooli külge kinni. Ootasin tuimastussüsti, valus ju, küüne mahatõmbamine ei ole meeldiv. Märkasin käes tange ja juba tunnen, et rullib, ja oligi käes,“ rääkis Vahur, kuidas varbaküüs ilma igasuguse tuimastuseta eemaldati. „Valu ma see moment ei tundnud, ootasin süsti ja siis hakkasid tulema esimesed valutuksed. Valu aina süvenes ja selline tunne oli, nagu põlvest saadik oleks [jalg] maha võetud. Kambrisse jõudes oli mul pilt taskus.“

Teine eksvang Vello rääkis, et ta lõikas aastal 2000 omal neli sõrme peaaegu otsast ja vanglakirurg Galina lappis tema sõrmi neli tundi kokku. „Aga oli ka teine kirurg, hüüdnimega Lukksepp, kes oli ülimalt jõhker. Kui ta sai aru, et inimesel oli omatehtud vigastus, oli ennast lõiganud, ora kopsu löönud või midagi mädanema pannud, tegi ta küll operatsiooni ära, aga ilma tuimastuse ja narkoosita.“ Kord sattus Vello käeluumurruga haiglasse ja kuigi ta oli selle endale ise lasknud tekitada, suutis ta arsti veenda, et kukkus. „Lasin selle ise katki lüüa, lihtsalt oli vaja tol momendil korraks haiglasse pääseda. Panin käe kahe kruusi peale ja teine metalltoruga lõi.“

Dadek aga paljastas veel eriti võika vigastuse, mille ta omale 1994. aastal tekitas, kui ta Maardu vanglasse sattus. „Seal sai nii vähe süüa, mõtlesin, et oleks vaja haiglasse tulla. Kes seal eelnevalt istunud olid, ütlesid, et niisama ei tooda. Naride küljes olid paksud rauast pulgad, murdsin selle ära, teritasin kiviplaadi peal ära ja öeldi, et see on vaja kopsu lüüa. Võtsin riided ära, panin orgi kopsu peale ja vend lõi selle mulle saapaga sisse,“ kirjeldas Dadek. „Alguses oli nii valus, kui hingasin, siis see ork liikus kopsus sees. Siis toodi mind haiglasse, pandi istuma. Arst vaatas korra, tõmbas välja, pani rohelist peale ja plaastri peale. Kui keegi omal veenid läbi tõmbas, õmmeldi see ilma tuimastuseta kinni niidi ja kõvera nõelaga.“

Vetsupotist püüti junne ja need tuli ära süüa

Pättide hinnangul oli Patarei vangla eriti ohtlik koht, kuhu sattuda. „Üks kartis Patareid nii väga, värises ja nuttis,“ meenutas Dadek korda, kui üks Patareisse sattunud palus, et tal käeluu katki löödaks. „Panin uksepaku peale ja jalaga lõin. Peksin 20 korda, ei läinudki puruks, ainult muhk oli üleval.“

Neile, kes Patarei vanglasse esimest korda sattusid, korraldati „sisseastumiskatsed“, mida nimetati sissekirjutuseks. Näiteks küsiti uue vangi õnnenumbrit või nii-öelda õnneainet, olnud viimaseks siis tuli või vesi. „Kui õnnenumber oli viis ja õnneaine vesi, pidid 5 liitrit vett jooma. Või kui õnneaine oli tuli, kustutati ta peale 5 sigaretti.“ 40 aastat prokurörina töötanud Feliks Saarevet rääkis, et küsiti ka, kuidas vang kala püüab. „Kala pandi siis püüdma nii, et püüdsid peldikupotist junni. See tuli muidugi ära süüa.“

Vello meenutas ka oma sissekirjutust. „Pidid nööri siduma ümber oma meherõõmude. Silmad olid kinni, istusid nari peal ja nöör anti teise kätte, kellel olid samuti silmad kinni seotud. Ja tema nööri ots anti minu kätte. Järsku öeldakse: „Tõmmake! Kui on valus, tõmba kõvemini!“ Siis me sikutasime. Tegelikult ei läinud nöör teise kätte, vaid ümber naritoru ja minu kätte tagasi. Mõtlesin, et miks see peab nii valusalt tõmbama ja tõmbasin veel kõvemini.“

Eksvang Vahur ütles saates, et Patareis murdus ka kõige tugevam mees. „Tehti isegi selliseid asju, mida ma ei suutnud ette kujutada – mitmendast löögist ta ära kukub, kui palju soola ära suudab süüa või kui kuuma keeduvett on võimeline jooma.“ Vangid piinasid üksteist mõnikord ka igavusest. „Igasugused koodid ja kaikad olid, nendega sai peksta,“ rääkis Dadek ja meenutas, et kord tuli tema kambrisse uus mees. „Mul oli hästi suur nuga, olin seda teritanud mitu päeva ja mõtlesin, et hirmutan teda. Panin noa kõrile ja surusin. See surus tal ikka kõri pealt puruks.“

Saates samuti vanglaelu meenutanud Rain rääkis, et kambrid olid väga mustad ja räpased, seal jooksid ringi suured tarakanid ja hiiglaslikud ilma sabata rotid. „Suures kambris oli kaks paraskit (väljaheidete nõu – toim.). Mul üks sõber istus selle peal ja august hüppas rott välja, krabas teda küüntega. Ma oleks infarkti saanud, see on rõve lihtsalt,“ rääkis mees ja lisas, et kambrid haisesid jubedalt. „Just nimelt hais. Madrats haiseb, tekk haiseb, keegi oma sokke ei pese.“ Endine prokurör meenutas, et kui kambrisse tuli uus inimene, pandi see WC-poti kõrvale magama, et tema teistest rohkem haisu taluma peaks.

Kuidas karistati pealekaebajaid?

Vello meenutas ka korda, kuidas ta vanglast põgeneda püüdis. „Meie kambrisse pandi inimene, kes ei läinud mitu korda kohtusse. Tal oli mingi pisivargus ja ma rääkisin augu pähe, et lähen tema asemel kohtusse. Ta oligi nõus. Õppisin kogu ta eluloo pähe. Kui tuli kohtupäev, panin tema riided selga, et võimalikult sarnane välja näha, sama soeng, vatti põskedesse.“ Vello pääses läbi mitmest kontrollist, mis vanglas tehti ja pääseski kohtumajja. Seal tuli tema juurde aga kohtunik, kes teadis, et tegu pole õige inimesega. „Mind viidi tagasi, aga mitte enam kambrisse, vaid visati ühte tühja kambrisse.“

Vello ootas seal tunni või kaks, ta täpselt ei tea, sest kella tal polnud. Seejärel tuli kaks korrapidajat ja üks operatiivtöötaja, kes teda peksma hakkasid. „Luid ei murtud, aga kõik kohad olid valusad.“ Ta küll ei tea ajaliselt, kui kaua teda peksti, kuid Vello sõnul vahepeal puhati ja siis jätkati. Pärast seda pidi mees tükk aega kartsas istuma, et sinikad paraneksid. „Üle päeva sai tüki leiba ja vett, teine päev sai kas suppi või putru. Supis olid sinised kartulid, liha polnud. Sealt võis leida ussikesi, niiskes seisnud toiduained ja mustalt tehtud. Aga inimene harjub kõigega.“

Kui Vello kartsast pääses, oli talle selge, et keegi kambrist oli politseinikele andnud edasi info, et ta plaanib põgeneda. „Ütlesin: „Mehed, leidke, kes on kits, kes mind maha müüs.“,“ meenutas ta. Üks kaasvang hakkaski otsima, kes Vello üles andis. „Ta hakkas järjest pooma inimesi, kes tema arvates kits võis olla. Nii ta leidiski ühe, kes tunnistas üles, et oli tema. Seda ta jäigi pooma.“