Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas detsembrimässu järel kuritegevusega võideldi (4)

Muu hulgas kohustas siseminister väljaspool linnu ja aleveid olevate asutuste, majade ja korterite omanikke hoolsalt valvama, et nende kanti ei ilmuks kahtlust äratavaid inimesi. Neist tuli vajaduse korral kohemaid teatada politseile – või kui korravalvureil on raske kiiresti kohale tulla, siis kaitseliidu kohalikule ülemusele, piirivalvuritele, kasvõi vallavanemale ja külakupjale. 

„Iseäranis on kõik kohustatud selle järele valvama, et ei oleks kahtlaste isikute kogumisi või kokkusaamisi, salajasi või kahtlaseid koosolekuid, riigivastase kirjanduse, sõjariistade, lõhkeainete ladusid jms. Ei või öömaja lubada isikutele, kes kahtlust äratavad, on ilma dokumentideta ja kindla ametita. Samuti on keelatud kahtlastele isikutele sõiduriistade andmine. Selle määruse vastu eksijaid karistatakse administratiivkorras vangistusega kuni kolme kuuni või rahatrahviga kuni 300 000 marka. Raskematel juhtudel antakse süüdlased sõjakohtu alla.“

Määrust sundis välja andma 1. detsembri riigipöördekatse 1924. aastal. Kardeti, et põgenema pääsenud mässajad üle riigi laiali pudenevad. Kogu riigis kuulutati välja sõjaseisukord. Välikohus hukkas 155 inimest. Kokku arvati, et parimal juhul osales mässus 400 inimest.