IngaFoto: Märt Niidassoo, Rauno Vahtre, Erki Pärnaku
Terttu Jazepov | Video: Märt Niidassoo, Rauno Vahtre, Erki Pärnaku 1. veebruar 2020 00:01
Mullu „Eesti laulul“ viienda koha saanud Inga on sel aastal taas võistlustules. „Oluline on lihtsalt kõike nautida. Iga artist võiks seda teha ning võtta seda kui parimat aega iseendale,“ ütleb ta võistlusele mõeldes.

Miks sa otsustasid taas „Eesti laulul“ osaleda?

See on Eestis muusikutele hea platvorm. Hakkasime loo kallal nokitsema juba eelmise aasta kevadel. Tegelikult polnudki meil „Eesti lauluga“ seoses mingit plaani, aga kuna tähtaeg jõudis üha lähemale, mõtlesime, et saadame siis pealegi ka oma loo ja vaatame, mis saab. See oli loomulik protsess – lugu polnud spetsiaalselt „Eesti laulu“ jaoks loodud, see lihtsalt läks nii.

Kas sa tunned, et su elu on pärast eelmisel aastal „Eesti laulul“ osalemist muutunud?

Kindlasti! Inimesed hakkasid nägema mind eraldiseisva artistina, kes on võimeline ka üksi tegutsema, kuigi see polnud eraldi mu eesmärk. Väga palju tuli ka uusi projekte. Oluline osa „Eesti laulust“ on uued tutvused ja nende kaudu pärast võistlust veel omakorda uued tutvused. Olen nendele isegi rohkem tänulik. „Eesti laul“ tegi mulle suure kingituse, aga muidugi oli selle taga ka suur töö.

Millest su laul räägib?

Loo nimi on „Right Time“ ehk õige aeg. See ei tähenda, et nüüd on õige aeg „Eesti laulul“ võita ja Eurovisionile minna. Pigem mõtlen õiget aega inimese sisemaailmas. Olen viimase aastaga tohutult kasvanud ja hakanud iseendast paremini aru saama. Mul on olnud väga õpetlik aasta, olen iseendaga veel paremaks sõbraks saanud. Nüüd lihtsalt tunnen, et ongi õige aeg tegutseda, olla mina ise ja teha seda, mida ma tahan.

Kui said teada, et oled poolfinaali pääsenud, siis kuidas reageerisid?

„Ringvaade“ tegi mulle prank’i (tünga – T. J.). Piret Järvis-Milder kutsus mind „Nova“ saatesse intervjuule. Läksin siis ERRi ja helistasin Piretile, et ta mulle vastu tuleks. Ootasin 20 minutit. Mõtlesin juba, et asi läheb natuke hapuks. Käisin vahepeal ka parkimiskella keeramas.

Lõpuks kössitasin diivanil ja vaatasin telefoni, kui nägin, et tulevad kaamerad ja valgus. Mõtlesin, et praegu on viimane asi, mis ma tahan, et need kaamerad minu juurde tuleksid. Ise vajusin samal ajal veel sügavamale diivanisse. Nad tulid otse minu juurde ja kui ma nägin Tomi (Rahula – T. J.), siis ühendasin ära.

See oli ikkagi nii tobe hetk. Vaatasin pärast „Ringvaadet“ järele ja ma ei olnud seal üldse mina ise, ma polnud üldse siiras, sest ma ei osanud kuidagi reageerida. Kui nad kaamera kinni panid, jõudis mulle kõik kohale ja siis helistasin juba emmele. See oli minust hästi naljakas ja totakas.

Mis eristab sind teistest poolfinalistidest?

Ma teiste kohta ei tea, aga mul ei ole tavaliselt probleeme närviga. Ma ei tea, kas see tuleb kogemusest või tundest, et teen õiget asja ja olen õiges kohas ning vahet pole, mis juhtub, peaasi, et naudiksin. Tajun, et see on teine keskkond, ma pole kodus diivanil, aga olen laval isegi rohkem kohal ja keskendunud. Samas jõuan endasse haarata publikut ja kogu situatsiooni – seda võikski teha, mitte kogu aeg mõelda, et nüüd tuleb see samm ja siis vaatan sinna kaamerasse.

Mis laval näha saab?

Napsasin midagi eelmisest aastast, natuke tuleb tantsu ka, aga teistmoodi. Ulmelist koreograafiat ei ole. Minuga liituvad laval kaks taustalauljat, kes on väga lahedad tüdrukud ja kellega meil on hea sünergia. Sellel aastal oligi mul oluline soov, et mitte mingit stressi. Loomulikult valmistume võistluseks ja kõigil on oma osa selge, aga tahaks, et nautimine, lõbusus ja lahe olek kanduks ka inimesteni.

Oled sa juba mõelnud, et sul on võimalus Eurovisionile jõuda?

Iga poolfinalist mõtleb tõenäoliselt, et kui ma juba siin olen, siis võiks ju minna. Ma ei ole pessimistlik, pigem realistlik, aga tunnen, et tõenäoliselt sel aastal ma Eurovisionile ei lähe. Järgmisel korral. Kuigi juhtub ka imesid, arvan ma, et mingid lood on tugevamad. See muidugi ei tähenda, et ma meie loosse ei usuks. Punnitame ikkagi maksimaalselt.

Mis sa arvad, mis toob Eurovisionil võidu?

Paljud arvavad, et see on väga poliitiline üritus. Tõenäoliselt ongi, aga mina naiivse Eesti plikana mõtlen ikkagi, et asi on loos ja selle esituses – kogu kompott peaks toimima. Midagi peab selles olema uut, aga samas peab see olema vastuvõetav väga erinevatele ja eri vanuses inimestele. Viimaste aastate võitjatele mõeldes meenub mulle Salvador Sobral, kes tuli täiesti kindlalt oma suunaga. Ta lihtsalt edastab oma lugu ja infot nii siiralt, et see jõuab inimestele kohale isegi siis, kui nad keelt ei mõista. Tegelikult oli tema esitus ja lavastus väga minimalistlik. Raha ei peagi nii palju panustama numbrisse, kuivõrd loosse ja esitusse.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles.