Üritused

GALERII | PIPI PIKKSUKK 100: Anu Kaalu, Katrin Karisma ja teiste Pipide uskumatud juhtumised ehk Kuidas kirstukaas prantsatas pähe ja keefir solises orkestrisse (11)

Jaanika Vilipo, 31. jaanuar 2020, 17:47
"Pipi-Pikksukk" tähistas 100. sünnipäevaFoto: Robin Roots
Pipid tähistasid 31. jaanuaril Estonias „Pipi Pikksuka“ sünnipäeva ehk Estonia lavale jõudnud 100. etendust. Juubelit tulid Estoniasse tähistama endised ja praegused Pipi osatäitjad: Anu Kaal, Katrin Karisma, Vaike Kiik, Ingel Mikk, Merit Männiste, Lydia Roos ja Liina Saari, kes jagasid Õhtulehele eredamaid hetki lavaelust Pipi Pikksuka rollis. 

Kuidas jõudis Pipi Pikksuka roll teieni?

Liina Saari: „Helgi Sallo oli esimene Pipi Pikksukk. Kui ta hakkas aga last ootama, siis oli vaja uut Pipit. Sulev Nõmmik teadis mind Draamateatrist, kutsus Estoniasse ja nii ma hakkasingi Pipit mängima.“

Ingel Mikk: „Minuni jõudis Pipi, kui olin 11aastane. Käisin Pipi konkursil, kus vanusepiirang oli tegelikult 15 kuni 25. Ju ma siis võlusin oma väikse lapse siirusega lavastajat.“

Vaike Kiik: „Pipi rolli pakkus mulle Sulev Nõmmik, kes seda lavastas. See tegelaskuju oli lihtsalt niivõrd tore väljakutse, et sellest oli võimatu loobuda.“

Anu Kaal: „Roll jõudis minuni juhuslikult. Keegi oli Sulev Nõmmikule öelnud, et ma vist sobiksin sinna. Sulev ei uskunud seda ja tuli valvelaua juures mu käest küsima, kas tahaksin seda teha. Ütlesin, et tahaksin küll, mille peale ta vastas, et asi on otsustatud! See oli üks väga tore episood mu elus.“

Lydia Roos: „Mängisin Pipit tol ajal paralleelselt Katrin Karismaga. Eks ma olen võibolla oma olemuselt selline Pipi sest Sulev Nõmmik kutsus uusi osatäitjaid proovisaali ja ilmselt see julgus, mis minus oli, nakatas teda. Kui ta ütles, et proovime teksti, siis proovisime. Kui ta küsis, kas tantsida oskan, siis vastasin, et miks ei oska – tule ma näitan! Võttes ta käest kinni. Kui ma pärast nägin käskkirja, et olen Pipi Pikksukk, siis sellega oli kõik öeldud. Mina arvasin alguses, et kutsutakse uusi tegelasi Pipi lasteks.“

Katrin Karisma: „See oli 1971. Siis hakkasin ma Pipit mängima. Eelmine lavastus tuli välja 1969. aastal. Aga siis ei saanud ma mängida – sellel aastal sündis mul poeg. Siis oleks ma ilmselt saanud Helgi Sallo kõrval mängida. Helgi oli meil ju esimene Pipi.“

Merit Männiste: „See oli aasta 2011, kui siis tuli välja, et selline casting on tulemas. Võtsin sellest osa ja kuidagi läks nii hästi, et õnnestus saada see Pipi roll. Olen nii õnnelik selle üle. Pipi roll on mind sellest ajast nii palju aidanud ja enesekindlust lisanud.“

Milline oli teie kokkupuude armastatud lastekirjaniku tegelaskujuga enne rolli saamist?

Liina Saari: „Ega ma enne olnud Pipit lugenud. Aga Astrid Lindgren on läbi selle rolli ikka väga huvitava tegelase kirjutanud. Tänane lavastuski näitab, kuigi on uus versioon, et ta on väga mõnus ja armas.“

Ingel Mikk: „Olin eelnevalt raamatut lugenud ja Pipi laule kuulanud, aga suuremat kokkupuudet ei olnud. See tuli kui välk mu ellu!“ (naerab)

Vaike Kiik: „Arvan, et me lapsepõlves kõik lugesime seda raamatut ja olime tuttavad nende lugudega.“

Anu Kaal: „Tütar oli tol ajal selles eas, et tal oli väga lõbus seda vaadata. Ta erineb uuest etendusest ja see ongi tore.“

Lydia Roos: „Pipi oli minu esimene roll. Aasta siis oli 1981. Mäletan Pipi raamatut, aga ei mõelnud sellele, et see oleks roll, mida mängida.“

Katrin Karisma: „Eelnev kokkupuude oli vaid raamatu kaudu. Tol ajal oli ju raske nõukaaeg. Midagi ei olnud ju. Ise tegime, raamatu järgi.“

Merit Männiste: „Lapsepõlves vaatasin erinevaid kassette. Muidugi teadsin, kes on Pipi, aga nii sügavuti nüüd selle tegelaskujuga kokku puutuda oli väga põnev.“

Meenutage kõige naljakamat ja ootamatumat juhtumit „Pipi Pikksuka“ laval?

Ingel Mikk: „Kõige toredamad etendused olid siis, kui me käisime üle Eesti ringreisidel. Seal oli väga palju huvitavat publikut.“

Vaike Kiik: „Seda on raske meenutada. Neid oli nii palju. Kogu aeg midagi juhtus seal. Oli pidev laval olek ja raske on midagi välja tuua.

Anu Kaal: „Seda kohe on raske öelda. Aga äkki oli ühe politseinikuga, kelle ma kogemata täitsa pikali lükkasin. Läks nii hasarti.“ (naerab)

Lydia Roos: „Meil oli päris keefir laval. Mäletan, et keefir läks pudeliga nii kõrva äärde ja võibolla ka orkestrisse, pilli sisse (naerab). Ükskord pidin hüppama maja pealt alla katuse pealt joostes varaste eest ära. Aga kogemata unustasid lavamehed panna pehmenduse alla. See võib ühtepidi olla naljakas, aga oleks võinud väga kurvalt lõppeda. Hüppasin põranda peale. Aga õnneks läks kõik hästi.“

Katrin Karisma: „Pipi etendus on üldse väga lõbus ja lustilik. Aga ükskord oli juhus, kui eelmine lavastus oli teistsugune, kui me tegime pannkooke. Laval olid Annika, Tom, Pipi ja röövlid, kes tulid varastama kuldrahasid. Mäng läks nii suureks, et Tõnu Kilgas kukkus orkestriauku. See oleks väga õnnetult võinud lõppeda. Aga kõik lõppes õnnelikult.“

Merit Männiste: "Ma ei saaks öelda, et see oli kõige naljakam, aga samas kõige meeldejäävam küll, kui me andsime külalisetendust Ugala teatris, kus mulle kukkus raske kirstukaas pähe, nii et mulle tekkis väike haav pähe. Lava oli verd täis, aga mina kui Pipi pidin olema tugev ja etendust edasi andma ja enne teist etendust käisin traumapunktis õmblemas. Kõik läks lõpuks siiski hästi. Pipi jäi ellu! (naerab)“

Mis on Pipi Pikksuka fenomen? Miks ta on siiani nii populaarne?

Vaike Kiik: „Ta on erakordne. Ta on südamlik. Ta on julge. Kõik see, mis inimesi väga köidab ja mida inimestel väga vaja on. Arvan, et Pipi jääb!“

Anu Kaal: „Elurõõm!“

Lydia Roos: „Pipi on optimistlik ja ta on ikka natuke teistsugune kui teised lapsed. Ega muidu normaalsed lapsed temaga ei suhtleks. Ta on normaalsusest natuke teistsugune oma armsa maailmaga. Oma hädasid ei näita kellelegi. Kodus ta võibolla nutab. Aga ta on fantaasiarikas.“

Katrin Karisma: „Pipi Pikksuka fenomen tol ajal oli hoopis teine kui praegu. Sellepärast juba, et tol ajal ei olnud nii palju lastelavastusi ja Pipi oli laste iidol. Ta sai kõigega hakkama, oli väga lõbus ja südamlik. Ta aitas kõiki lapsi. Usun, et just see südamlikkus oligi see, millele selles lavastuses kahjuks vähem tähelepanu pööratakse. Uues lavastuses on Pipi rohkem rõõmurull. Aga igal lavastajal on õigus näha seda nii, nagu tema näeb. Aga mina usun, et just see, et Pipi oli teatud mõttes nagu ema Teresa lastele. Ta aitas kõiki lapsi. Nad said kõikidest muredest üle.“

Merit Männiste: „Pipi saab kõigega hakkama. Ja loomulikult see positiivsus.“

Astrid Lindgreni legendaarse lasteraamatu ainetel loodud muusikali dramatiseeris ja lavastas 2011. aastal Andres Dvinjaninov. Laulutekstid kirjutasid Enn Vetemaa ja Neeme Kuningas. Lavastuse kunstnik oli Riina Degtjarenko. Tänavu möödub 75 aastat „Pipi Pikksuka“ esimese raamatu ilmumisest Rootsis 1945. aastal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee