KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Laura Põldvere: mul on vaja, et mind pannakse sütele, siis ma suudan luua! (2)

„Džässmuusikas ja teistes muusikastiilides olen ise muusikat kirjutanud. See on aga esmakordne kogemus ja sisemine inspiratsioon, et ka popmuusikat ise kirjutada," sõnab lauljanna.

Varem on Laura enda muusikalisi katsetusi vaid sahtlisse kirjutanud. Nüüd tekkis aga idee need mõtted reaalsesse vormi panna. "Kuna see materjal oli valmimas, lasin sõpradel kuulata: et mida nad arvavad, millised lood võiksid singlid olla. „Break me“ kohta küsisid kõik, kas see on „Eesti laulu“ jaoks kirjutatud,“ meenutab Laura, kellel endal ei olnudki alguses mõtet konkursile kandideerida. „Aga kuidagi see nii läks, hästi mõnusalt ja voolavalt. Tekkis küsimus, et miks mitte? „Eesti laul“ on ju siin aasta kõige ägedam muusikasündmus, et tutvustada inimestele seda muusikat, mida ma ise kirjutan. Sellist värsket olemist ja tulemist. See oligi idee,“ räägib Laura.

Enamik muusikat sünnib Laural pigem kurvemast emotsioonist: „Mind on alati kuidagi kandnud Leonard Coheni tsitaat, et kui meie südametes on mõrad, siis selle jaoks, et valgust pääseks sisse.” „Break Me” mõte ongi laulja sõnul selles, et väga paljud inimesed kogevad katkimineku tunnet, kas siis suhete või rahulolematuse tõttu. „Sealt tekib lootusetus,“ räägib ta. Loosse on valatud mõte, et sealtsamast tundest tekib ka uus tõus ja minek. „Loos „Break Me” on kordusmotiiv, et me langeme ja siis jälle tõuseme, langeme ja siis taas tõuseme... See on elu konstant. Tahan lihtsalt inimesi puudutada selle sõnumiga. Anda neile jõudu,” räägib Laura. 

See viimane mõte – anda inimestele ja kuulajatele jõudu – on laulja jaoks muusika loomisel väga oluline. „Ükskord Viru kabaree tualettruumis tuli üks naine minu juurde ja ütles, et mu lugu „Pühakud” oli see, mis tema perekonda väga pikalt kandis ja aitas läbi raske aja.” See ootamatu pöördumine pani Laura esimest korda tunnetama, kui oluline see on. „See ei ole see, et mis kleidi ma täna panen ja kuidas lavale lähen. Mõte on inimesi inspireerida. See, et nad saavad inspireeritud, on üliäge! Mina olen enda töö ära teinud, aga muusika töötab sealt edasi – see on kõige olulisem.”

Kameeleon, kes kõnnib nii džäss- kui popmuusikas

Laurat võib julgelt pidada üheks erinäolisemaks muusikuks, kes ei karda eksperimenteerida eri muusikastiilides. „Olen alati tundnud, et mind hoiab rattal käimas see, et ma liigun ühest kohast teise: popmuusika kogemuse kaudu inspireerin džässmuusikat ning džässi abil inspireerin  improvisatsiooniteemasid. Liikumine kogu aeg. See hoiab mind käimas ja annab inspiratsiooni. Ma ei tea, kas see on minu eelis või miinus, aga põnev on. Olen nagu laps liivakastis,” naerab ta. „Mängid ühe asjaga ja siis teisega. Muusika ongi ju tegelikult loodud selleks, et minevikus olnust tekitada jälle midagi uut ja põnevat.”

Laura jaoks on mängulisus üks olulisemaid faktoreid muusika loomisel ja tegemisel. „Kui popmuusikas sa saad mängida visuaaliga ja rütmiliste atakkidega, mis tekitavad kuulajates sisemist vibratsiooni, siis džässis sa tood inimesed intiimsesse keskkonda, kus nad näevad sind lähemalt, ja viid nad vokaalsele rännakule. See on põnev.”

„Break Me“ autorid on abikaasad Janne ja Jessica Hyöty. Janne on kitarrist, kes veab Sugarhouse Publishingi rongi. Lugu sai kirjutatud Soomes Vaasas, kus nad toimetavad. „Kuidagi hästi tore ja äge oli see eelmine aasta, koos nendega muusikat luua ja avastada endas uusi tahkusid.”

Laura tunnistab, et kui ta esimest korda Jannele ja Jessicale külla läks, olid eelarvamused kõrged ja hirm suur, et koostööst ei tule midagi välja. „Esimene kord mõtlesin, et siit ei tule küll midagi! Olen küll introvert, aga olen õppinud olema ekstravert. Nemad aga, rahulikud Vaasa soomlased... sa ei saa seda tagasisidet. Mõtlesin, et neile ei sobi. Aga ju siis võttis soojenemine neil rohkem aega. Kui saime ühele lainele, kogesime, kui hea ja lihtne on koos kirjutada ja luua. Hästi lahe kogemus,” sõnab Laura.

Kuigi lauljanna on kõrgharidusega muusik, kes oskab muusikat ka kirja panna, on ta õppinud liigsest akadeemilisusest lahti laskma. „Et mu looming vabam oleks, siis pigem tahan seda, et pannakse lint salvestama ja ma hakkan lihtsalt midagi laulma. Mul on vaja, et mind pannakse sütele, ja siis ma teen! See, et ma rahulikult kodus kirjutan, minu puhul ei toimi,” teab Laura enda kohta öelda. „Mingisugune asi peab olema tagumikus, mis mind edasi lükkab,” naerab ta. 

Kuigi Laurat võib julgelt juba Eurovisioni veteraniks nimetada, tuli edasipääs „Eesti laulu” poolfinaali siiski üllatusena. „Olen tüpaažilt see, kes ei eelda – et nüüd lähebki nii. Olen kogu elu olnud sellise mõtlemisega, et annan endast parima, aga ma tean, et seal on nii palju teisi faktoreid. See on nii subjektiivne. Äkki inimesi sellel hetkel ei puuduta see? Äkki mina ise ainult mõtlen, et jube äge, aga teistel ei ole seda klikki. Siis ei ole midagi teha. Siis tuleb lihtsalt seda aktsepteerida.” 

Küpsem kui 15 aastat tagasi

Laura, kes osales Eurovisionil esmakordselt 2005. aastal, räägib, et ajaga on „Eesti laul” tema jaoks kindlasti muutunud. „15 aastat tagasi ei osanud ma mõelda nii, nagu oskan praegu. Nüüd mõtlen ma sellele kui visuaalsele rännakule. Kunagi oli see võibolla lihtsalt lugu, mida ma esitan. Praegu ma arvan, et see on jõudnud sinna, et see on sümbioos kõigest. Inimene ei peagi seda ise tunnetama, aga see, mida ta laval ja ekraanil näeb, on ikkagi mõtteline ja jutustav visuaalne rännak. See on minu jaoks kõige olulisem. Kuidas ma kaamerasse vaatan, et tõesti anda see hea soov edasi – selle harjutamine ja läbimõtlemine on põnev. Kui ma lähen lavale lihtsalt esinema, siis kontsertolukorras ma seda teha ju ei saa.” Laura sõnul on see alati olnud suur väljakutse, kuidas enda sõnum nii pildiliselt kui ka hääleliselt kolme minutisse mahutada.

Laura leiab, et Eurovisionil osalemine on kindlasti muusikule üks kõige ägedamaid kogemusi. „Aga, et jääda realistiks, siis tegelikult lähed sa riiki ja selle rahvast esindama. Võibolla keegi mõtleb suuresti, et läheb sinna artistina, aga tegelikult on see ikkagi riikide võistlus. See teadmine aitab natuke kainemat meelt hoida ja selgemat sihti seada,” teab lauljanna öelda.

„Kui reisida ringi, siis saad sa aru, kui vähe meid maailmas tegelikult on,“ nendib Laura. „Eesti kultuur on midagi sellist, mida hoida ja edasi viia. Siin olles me ei saa sellest aru, tahame ikka ingliskeeelset telekat vaadata. Aga arvan, et heas mõttes tasub seda toonitada, et me oleme eestlased ja me oleme ägedad.”