Video: Märt Niidassoo, Tatjana Iljina, Martin Ahven
Saund
30. jaanuar 2020, 00:01

Õhtuleht on tänavu „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toob iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo ja tema laulu sõnumi kehakeeles.

KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | German & Violina: meie trump on kolm ilusat naist ja vinge koreograafia

„Eesti laulu“ poolfinaali pääsesid ka German & Violina looga „Heart Winder“. Kõik neli rõhutavad, et nende lugu on väga positiivne, seda nii sõnumilt kui muusikalt, ja nad loodavad, et see toob neile võistluses edu.

Kuidas te muusikani jõudsite? 

German Pinelis: Tundsin muusika vastu huvi juba lasteaias. Kui läksin esimesse klassi, läksin ka koolikoori laulma. Kui olin umbes kümnene, läksin Pärnu õpilastemaja poistekoori. Käisin seal umbes 13-14aastaseni, kuni mul tuli peale tugev puberteet ja mõtlesin, et ma ei taha enam esimest häält laulda, sest ma olen liiga suur. Sain õpetajatelt õudselt riielda, et koorist ära tulin.

Edasi hakkasin ise õppima. Võtsin vokaalõpetajalt tunde, kuid seal olin juba väga hädas, sest harjutasin endale valesti laulmise sisse. Pidin kõik uuesti ümber õppima ja see oli väga keeruline.

2018. aastal osalesin ka superstaarisaates ühes stuudiovoorus ja lohutusvoorus, kust ma kahjuks edasi ei saanud. Siis viis muusikarada mind kokku Timo Vendtiga. Arvan, et see on siiani üks mu parimaid koostööd. Siis tutvusin Violinaga ja mõtlesime, et võiksime midagi nende imekaunite naistega koos teha.

Käll Kruusmägi: Läksin kaheaastaselt beebikoori ja seejärel ETV lastekoori, kuni soovitati minna ka pilli mängima. Siis läksin viiulit õppima. Kuid kuna mul polnud aega enam mõlemat teha, ütlesin ETV koorile head aega ja jäi ainult viiul.

Johanna-Marie Ainomäe: Minul on suhteliselt sarnane lugu. Minul on muidugi ka perekonnas palju muusikuid. Arvan, et kuulsin juba emaüsas palju muusikat, kui õed kodus harjutasid. Kaheaastaselt pisteti mulle plokkflööt suhu ja veeti laulukoori. Käisin samuti ETV kooris, sealt edasi viis minu tee mind muusikakooli eelklassi ja õppisin 12 aastat Muusikakeskkoolis, kus õppisin juba viiulit.

Daana Ots: Minust hakkas musikaalsus välja purskuma samuti lasteaias. Hakkasin tantsimas käima, osalesin ka mingitel lauluvõistlustel, kuid teises klassis alustasin Nõmme muusikakoolis viiuliõpinguid ja sealt läksin sujuvalt  edasi Otsakooli ja lõpuks Muusikaakadeemiasse.

Kas saite Violinaga kokku spetsiaalselt „Eesti lauluks“?

German: Jah, meil oli Timoga plaan „Eesti laulule“ proovida ja hakkasime erinevaid asju katsetama. Hakkasime demosid tegema ja järsku ütles ta, et teab Violinat, kes on varem ka „Eesti laulul“ käinud ja võiksime midagi koos proovida. Saime kokku, harjutasime ja nad tegid loole hästi lahedad käigud. Muutsime demo isegi mitu korda, sest väga palju oli arvamusi, kuidas paremini teha. Ja toimis!

Millest teie võistluslugu räägib?

German: See räägib ühest tüdrukust, kes on heart winder ehk otsetõlkes südamete õngitseja. Mina tahaksin teda hullult endale, aga tema leiab teistes ainult vigu. Nii ta õngitseb neid südameid nagu kalu tiigist ja ei saa aru, et ta on ise katki ning tegelikult pole asi teistes, vaid temas. Ta arvab, et on hästi tugev naine ja väärib endale hästi tugevat meest. Mina üritan talle rahulikult selgitada, et tegelikult olen mina tema jaoks õige, aga ta ei saa sellest aru. Lasen tal neid südameid siis õngitseda, kuni ta lõpuks ära väsib ja siis, nagu ikka üks armastuslugu lõppeb, saab ta aru, et mina olen see õige.

Kui saite teada, et olete poolfinaali pääsenud, siis kuidas reageerisite?

German: Mina olin kindel, et me ei saa. Kuna esimeses saates meie nimesid ei öeldud, olin kindel, et me ei saa. Kuid kui meie nimi järgmisel päeval öeldi, siis ma ikka karjusin paar korda.

Johanna-Marie: Meile oli see küll päris suur üllatus. Kuigi tegelikult rikkus selle üllatuse meie jaoks ära meie mänedžer Indrek Sarrap, kes saatis kõigile sõnumid, et vaadake „Ringvaadet“, meil on teile üllatus.

Käll: Mina olin küll üllatunud, et ohoo, Eurovision ja hakkasin kohe kohvreid pakkima. (Naerab.)

Mis eristab teid teistest poolfinalistidest?

German: No ikka kolm ilusat naist korraga laval. Ka meie koreograafia tuleb vinge. Oleme juba päris mitmes proovis käinud ja pean ütlema, et see on tegelikult päris raske.

Daana: Laul on ka hästi energiline ja positiivne, nii et loodame, et see tekitab inimestes head emotsiooni.

Johanna-Marie: Minu meelest on meie loo põhiline märksõna positiivsus.

German: Ja lõbusus!

Käll on küll juba valmis Eurovisionile minema, aga kas ka teised on juba mõelnud, et see võib juhtuda?

German: Mina olen praegu pigem realist. Minu jaoks on juba väga suur asi poolfinaal, ma ei julge isegi veel finaalile mõelda. Tahan kõigepealt poolfinaalis hea esituse teha ja vaadata, mis edasi saab. Nagu öeldakse, et pigem mõtle, et sa ei saa – siis ei teki pettumust.

Johanna-Marie: Ka meie suhtume rahulikult. Peamine, et endal oleks lõbus ja teeksime oma asja hästi. Kui rahvale meeldib, on see boonus. Kuid muidugi oleks äge Eurovisionile minna, Daana on ju korra juba käinud (Daana osales 2005. aastal koos Suntribe'iga Eurovisionil – T.J.).

Daana: Mul oleks eriti hea meel Hollandisse minna, kuna ma elasin ja käisin seal aastakese koolis. Oleks tore sõpru näha! Kuid peamine on muidugi protsessi nautida, läheb, kuidas läheb.

Mis arvate, mis toob Eurovisionil võidu?

Johanna-Marie: Viimastel aastatel on lood järjest paremaks läinud. Ka lavasõu on alati oluline. Eurovision on kunstilisel tasemel ikkagi tõusnud. Kuid ma ei tea, mis on see x-faktor, mis võidu toob.

German: Eurovisionil on alati väga raskeid teemasid olnud, aga mina arvan, et seal peaks olema ka midagi nauditavat ja lõbusat, et sõnum jõuaks inimesteni võib-olla natuke lihtsamalt.

Daana: Võib-olla ka laval tekkiv energia, lisaks karisma. Kuid Germanil on seda kõike kuhjaga.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!