Marju LänikFoto: Alar Truu
Inimesed
28. jaanuar 2020, 11:24

TEENETEMÄRK 2020 | Marju Länik: „See tunnustus oli absoluutne üllatus, mis mind justkui korraks maast üles kergitas.“ (15)

„Just kuulsin sellest tunnustusest, mis võttis südame pööraselt põksuma ja silma märjaks,“ ütleb laulja Marju Länik, kes pälvis presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.

„Mul polnud õrna aimugi, et midagi sellist võiks minuga juhtuda, nii et see oli absoluutne üllatus, mis mind justkui korraks maast üles kergitas. Olin õues, kui ma sellest uudisest kuulsin, ja pidin sõna otseses mõttes puust kinni haarama. Vabariigi presidendi tunnustust mul seni tõesti polnud ja ma olin kindel, et ega mulle sellist tunnust kunagi osaks saagi. Antakse teistele, aga mitte mulle. Samas olin täiesti rahulik, et kui ei anta, siis ei anta ja mis seal ikka,“ muljetab Marju.

„See on minu jaoks erakordselt liigutav tunnustus ning kõige toredam ongi see, et mul polnud selleks vähimatki aimu. Kuigi jah, just tänavu saab juba 45 aastat, kui ma olen suurtel lavadel esinenud. Vaevalt küll, et president seda teadis, aga miks ka mitte. Igatahes väga-väga ilus samm presidendi poolt. Vahva, et nüüd on meil bändis juba kaks teenetemärgi kandjat. Mullu sai Valgetähe V klassi teenetemärgi Raul Vaigla,“ räägib ta. 

Armastatud laulja Marju Läniku karjäär lavalaudadel on olnud enam kui muljetavaldav. Nooruke Otepää tüdruk tõusis vähem kui kümne aastaga kohaliku kultuurimaja püünelt Venemaa hiigelsuurte spordihallide lavadele. Sellise peadpööritava lennu taga oli andekuse kõrval mõistagi ennastpiitsutav töö.

 

Esimest korda astus Marju solistina koos professionaalsete muusikutega lavale seitsmendas klassis, viie aasta pärast laulis ta juba viietuhandelise kuulajaskonna ees kodust kaugel, Venemaa avarustes. 

Marjul on alles 8. klassi lõpupoole kirjutatud kirjand teemal „Kelleks tahan saada“, on ta avaldanud Õhtulehele. „Mäletan, et kirjutasin: „Tahan saada lauljaks või näitlejaks ning loodan, et minu unistus kasvõi mingilgi määral täitub.““

Panso kooli peale ta ei mõelnud, küll aga vaatas pedagoogilise instituudi poole. „Tollal, kui mina kooli lõpetasin, oli pedas tohutult populaarne näitejuhtimise ehk režii eriala,“ ütles laulja. Sinna astus ta 1979. aastal. „Konkurss oli küll tohutu, umbes 15 inimest ühele kohale, aga mul õnnestus sisse saada. Olin hullult õnnelik. Et ENSV Filharmoonia juurde loodud ansambliga Mobile ootasid aga peagi ees ringreisid, tähendas see, et teisel aastal läksin ma kaugõppesse.“ 

Kolmandal kursusel andis muidu püüdlik ja heas mõttes auahne Marju siiski alla. „Sain aru, et ei jõua ei ühte ega teist korralikult teha.“ Seega tuli teha valik. „Süda jäi kripeldama, sest mulle ei meeldi poolelijäetud tööd. Teadsin väga kindlalt, et kaks korda ei jää kolmandata, et kord tuleb aeg, kui ma lähen uuesti õppima.“ Nii läks ta 43aastaselt õppima kultuurinõuniku eriala. 

Viis aastat tagasi ütles laulja Õhtulehele: „Iga minu esinemine oleks justkui viimane, sest ma olen maksimalist.“ Maksimalistist Marju visa hing viis sihile. 13 aastat tagasi astus ta sirge seljaga välja Tallinna ülikooli uksest, tagataskus cum laude omandatud magistrikraadi diplom kultuurikorralduses.

Pärast ülikooli tuli aga vaikus – vähemalt näiline – ning kunagi koos Jaak Joala, Anne Veski ja Tõnis Mäega Venemaa lavasid vallutanud laulja kadus varju isegi kohalikus muusikapildis. Kuni sügis 2014 muutis kõik. Marju oli telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt“ sama särav ja nooruslik nagu 30 aastat tagasi. Peale selle justkui meelde tuletades, et ka näitlemisanne pole kuskile kadunud. „Kuigi minu enda jaoks pole mingisugust comeback’i, on paljud tõesti öelnud, et see oli minu uus tulemine,“ märkis ta viie aasta eest. „Saade andis võimaluse avada mu uusi külgi ja ma olen selle eest väga tänulik.“

Kui Marju on pidanud siin elus millelegi lõivu maksma, siis vaid armastusele. „Aga mehed polegi minu jaoks mingi teema,“ on ta öelnud Õhtulehele. Nii ongi Marjul vaid tema publik, tema kõrval pole ühtegi meest.

„Kõik silmaveed, kõik rasked ööd, kõik argihooled ja üksinduspaine, kõik külmad teed ja ootusööd ma elan üle, sest ma olen ju naine,“ laulis Marju juba 1987. aastal justkui iseenda elust. „Ma olen ju naine“ sündis Mikk Targo sulest Leelo Tungla sõnadele 1987. aastal. See lugu on laulja repertuaaris ka praegu. Miks ei peakski olema – lummav viis ja Marju enda, nüüd juba 60. verstapostist mööda jõudnud elurada nii tabavalt iseloomustavad sõnad... 

„Ma pole ju üksinda, ma kohtun iga päev uute inimestega,“ ütles Marju Õhtulehele veebruaris 2009. „Kodus ma tahangi rahu, ma vajan aega taastumiseks, sest igal sammul tuleb endast nii palju anda,“ tunnistas nüüdseks juba 50 aastat laval püsinud artist. „Mul pole isegi aega meestele mõelda, olen sedavõrd haaratud, hõivatud ja võlutud oma tööst, oma edasiminekust.“

Anne Veski venna Mati Vaarmanniga abielus olnud ning kahe muusiku ja produtsendi, Lauri Laubre ja Mikk Targoga koos elanud laulja rõhutas: „Olen väga õnnelik ka nii, nagu ma praegu elan. Olen õnnelik juba sellepärast, et olen terve elu teinud seda, mis mulle on meeldinud. Olen laulnud, olen olnud laval, olen tegelnud muusikaga. Tänu millele ma olen saanud maailmas reisida, nagu vähesed on saanud. Olen kogu elu ringi liikunud. Terves maailmas. Milline elukutse oleks mul veel seda võimaldanud?“  

2007. aastal ilmus Marjult „Best of Marju Länik 1“ ja „Best of Marju Länik 2“. Täpselt kümme aastat hiljem avaldas ta kogumiku Eesti Kullafondi märgi all. Samal aastal valis rahvas Marju hiti „Karikakar“ Eesti kõigi aegade parimaks lauluks.

„Minu tööd ei saa keegi mult ära võtta,“ deklareeris Marju 2009. aastal Õhtulehele. „Ma olen selle ise endale aastatega loonud. See on minu kapital. Minu laulud, minu repertuaar. See on see, mida ei saa ära võtta.“