Inimesed

TEENETEMÄRK 2020 | Poeet Contra tähistab teenetemärki saunaskäiguga (9)

Rainer Kerge, 28. jaanuar 2020, 10:29
ContraFoto: Anni Õnneleid
„Tunnustused tulevad sealt, kust neid oodatagi ei oska,“ kirjutab presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi saanud luuletaja ja tõlkija Margus Konnula ehk Contra. Telefonitoru ei tõsta ta laupäevani.

Sinult kui vanalt spordimehelt sobib küsida, mis tunne on?

Ikka on hea meel, samas ka väike hirm, et sellega kaasneb täiendavaid kohustusi. Näed, üks ongi juba käes.

Mis töö pealt sind uudis teenetemärgist tabas?

Tõlgin läti keelest ühte paksu raamatut õpetajatest. Ei tea, millal valmis saab. Jah, tõesti, tabaski töö pealt, hea hoog oli sees, aga tegin lolli peaga meilboksi lahti, automaatselt, ja sellised vapustavad uudised.

Kuidas tähtsat tunnustust täna tähistad?

Ma ei tea, kui suur tähistaja ma olen, eks ma teen ikka neid asju, mida planeerisin. Kuivõrd tänaseks oli mõeldud saunakütmine, siis see on juba tähistamise vääriline küll.

„Ma ei tea, kui suur tähistaja ma olen“ – kas see tähendab, et sul on taas alkopaast?

Ma ei olegi enam alkost eriti huvitatud, jah. Eelmine aasta oli null tilka, sel aastal ka väga ei tõmba.

Telefonid on sul ka jälle välja lülitatud. Mis puhul nüüd ja kui kauaks?

2020 alles stardib, mis sul tänavu plaanis? Õpid ära leedu keele ja hakkad viimaks romaani kirjutama?

Võtsin tõlkida üsna priske raamatu ja veel mitu Läti raamatut on järjekorras, tundub, et juba praegustest plaanidest jätkub vähemalt neljaks aastaks. Aga ikka tuleb vahele mõni tellimus, millele ei saa ära öelda. Puhtemotsionaalselt.

Uut keelt õppima ei hakka, tahaks ikka veel läti keeles ennast täiendada ja kui kunagi võtangi uue keele ette, siis midagi ebapraktilisemat, näiteks liivi või udmurdi. Tegelikult on pakkumisi tõlkida läti keelest eesti keelde väga palju, loodan, et tõlkijad on ikka olemas, lihtsalt neid ei leita kohe üles. Mina tahan – vähemalt need kaks järelejäänud kirjanikupalga-aastat – kirjandusele pühenduda, kui võimalik, siis sealt edasi ka.

Kauaaegse maratonijooksjana on sul ilmselt eraldi trofeetuba, kus hoiad kõikvõimalikke vimpleid, karikaid ja medaleid. Mis seni pälvitud tunnustustest kõige rohkem eneseuhkust kõditavad?

Kõige vägevam ikka vast Kultuurkapitali aastapreemia lastekirjanduses. Aga kindlasti ka Dzintars Sodumsi auhind, mida annab välja Ikšķile omavalitus kõige erilisemate raamatute eest. Ei olnud varem sellisest auhinnast kuulnudki. Muide, seesama Lätis ilmunud raamat „Nii raske on olla lätlane“ kandideerib ka auhinnale „Kilogramm kultuuri“, praegu just käib hääletamine.

Presidendilt on aumärk käes – kuhu edasi?

Selles mõttes, et kas on veel mida saavutada? Ega lõppkokkuvõttes tee ju keegi neid ilusaid asju medalite ja auhindade pärast. Kes teeb, see pigem ei saavuta neid. Olen enda pealtki näinud, et tunnustused tulevad sealt, kust neid oodatagi ei oska.

Sa said hiljuti lätlastelt ka auraha? Kuidas selle kohta eesti keeles öeldagi?

„Tunnustusristi 5. klassi kavaler“ peaks olema üsna pädev tõlge küll.

***

Kunagi aastate eest kirjeldas toona kirjanike liitu dirigeerinud poeet Karl Martin Sinijärv kolleeg Contra loomingut umbes nii: „Contra tulistab sihtimata ja vahel ka laadimata, aga kuna ta teeb seda kogu aeg, tabab teinekord täpselt kümnesse.“

Kui nüüd seda lauset Sinijärvele meelde tuletada, tunnistab ta ammuse mõtte omaks, aga lisab siis: „Mida aeg edasi, seda sagedamini ta tabab. Inimese arengul pole otsa ega äärt!“

Meenutame – aegade jooksul Õhtulehes ilmunud materjalide põhjal – põgusalt Contra arengut.

Neljaselt lugema õppinud Võrumaa poiss Margus Konnula seljatas jõnglasena teinekord kümme teost päevas. „Lasteraamatud ei ole ju tihtipeale väga paksud,“ kommenteerib Contra, kelle põnnipõlve kuulus veel ka palju Läti televisiooni, sealt siis alus läti keele tundmisele.

Ehkki õpilane Konnula riimis aeg-ajalt juba kolmandas-neljandas klassis, hakkas toona Kommunaariks hüütud õppur-nooruk püsivalt luuletama 15aastaselt. 17. novembril 1989 valmis värssteos „Miks me ei jõudnud kommunismi?“, mille avaridadeks jõulised: „Keset metsa väike baar, baaris istub Kommunaar“.

Edasi alles läks lahti. 35. sünnipäevaks 22. märtsil 2009 oli Contral valminud juba umbes 5000 luuletust, neist iga viies spordist (otsige YouTube’st ansambli Püffel laulu „Odaviskaja“).

 

Tegemist on ju väsimatu pikamaajooksjaga. 2017. aasta septembri viimastel päevadel läbis ta jutiga 165 kilomeetrit: reede hommikul kümne aegu Tartust startinud Contra litsus oma suure lemmiku, Läti luuletaja Eduards Veidenbaumsi kodukohta Kalāčisse Põhja-Lätis laupäeva õhtul kella üheksaks. Seal tähistas ta Veidenbaumsi 150. sünniaastapäeva ja avas üle kahe aasta esimese õlle. Jah, erinevate dieetide pidamine on Contra üks hobidest. Alkoholipaastu kõrval on ta pidanud ka näiteks telefonipaastu.

Üleriigiliselt tuntuks sai Contra samuti tänavu presidendilt teenetemärgi pälvinud Vahur Kersna toel.

8. märtsil 1992 tegi muidu koduaresti määratud abiturient Konnula näo, et läheb niisama korraks välja. Ülejäänud kodakondsed olid keskendunud Ruth Merila missiks valimisele ega pannud tükk aega tähele, et perepoja õuesolek aina pikemaks venib.

Contra, kummisäärikud jalas, marssis aga Antslasse peole, kus kassette popimate lugudega keris Antsla keskkooli vilistlane Vahur Kersna. Nirvana lugusid nõudev poiss, kel taskud ruudulistele kladelehtedele kirjutatud luuletusi täis, avaldas Kersnale muljet. Telemees kutsus Contrat kaamerate ette. Esimesel korral suutis poeet „ei“ öelda.

1993. aastal luges Kersna saates „Jah! show“ Contra luulet nukk Muhkel. Vahepeal käis Contra korraks Piusa kordonis piiri valvamas ja jõudis avaldada esimesed read ajakirjas Noorus. Siis oli 1995. aastal järjekordne pidu, kus Kersna oli konferansjee ja Contra luges luuletusi. „Contra, televisioon nutab sinu järele,“ oli Kersna konkreetne. „Ma hää inimesena ei tahtnud, et televisioon nutma peaks,“ andis Contra telele käe ja näo.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee