TEENETEMÄRK 2020 | Tarmo Tiisler – laulupeo kiiksuga spordihull (1)

"Tõsiselt, ma ei oska mitte midagi öelda. Olen väga-väga liigutatud. Üldiselt olen eetris vist üsna suure jutuga, aga praegu ei oska tõesti midagi öelda," ütles mees täna tööle jõudes, kus kollegid teda uudisega üllatasid ja õnnesoovidega üle valasid. Videot toimunust näeb ERRi uudisteportaalist.

Tiisler sündis 1969. aastal Tallinnas ning ajapikku kasvas temast välja legendaarne spordiajakirjanik. 1987. aastal lõpetas ta Tallinna 2. keskkooli ja harrastas õpingute kõrvalt Juhan Kalamäe juhendamisel võrkpalli.

Aastatel 1990-1993 töötas Tiisler Eesti Riigiarhiivis ning asus seejärel tööle ERRi raadio sporditoimetuse reporterina. Pärast 18 aastat kestnud raadiotööd kolis Tiisler 2011. aastal televisiooni, kus töötab sporditoimetajana tänaseni. Spordi kõrvalt on ta aga pidevalt võtnud juhtida muid kultuurisaateid ja eriliselt naudib Tiisler laulupidude ning tantsupidude kajastamist.

Kuigi armastatud reporter on pärit Tallinnast, ulatuvad tema juured Lõuna-Eestisse. "Isapoolne suguvõsa on Kanepi ja Erastvere kandist, aga neist ma ei tea midagi, emapoolseid, kes on Võrust, tean ma rohkem. Minu teine kiiks on laulupeod ja mul on kõigi laulupidude teatmikud olemas. Ühes 1920ndate laulupeo teatmikus olid kõigi kooriliikmete nimed ja leidsin sealt kuskilt Kanepi segakoorist lausa viis Tiislerit! Olen hardcore laulu- ja tantsupeo fänn. Isa laulis kaua meeskooris, sealt tuli see koju kaasa," rääkis Tiisler 2018. aasta suvel Õhtulehele antud intervjuus.

2004. aastal lõpetas ta ajaloolasena TÜ filosoofiateaduskonna ja 2010. aastal teatrimagistrina Eesti Muusika -ja Teatriakadeemia lavakunstikooli.

Väljavõte 2018. aasta intervjuust:

Kui sa peaks loobuma kas jalgpallist või raamatutest, siis kumma valiksid?

Arvan, et loobuksin jalgpallist ja jätaksin raamatud. Ei, olen selles kindel. Nii palju, kui mäletan, olen kogu aeg lugenud ja muidugi ka telest sporti vaadanud, aga raamatud on kuidagi rohkem külge kleepunud.

Mida sa jalgpalli juures ei salli?

Mulle ei meeldi, kui fännid lähevad kaklema. Mulle ei meeldi tõesti see iga väiksema puute peale maha kukkumine. Mulle meeldib, kui mees jääb püsti, kui talle teine mees pihta läheb. See on normaalne. Nii ju tegelikult ei tehta, nii ju ei kukuta. Kui mees kukub, siis mees tõuseb püsti. Neymari puhul on huvitav, mida meeskonnakaaslased talle ütlevad? „Kõva mees, pane veel kolm tiiru?“ (naerab – toim). Mõistus keeldub uskumast, et öeldakse, et hästi teed.

Ajaloo juurde ei kipu tagasi? Riigiarhiivist kunagi spordi juurde jõudsid.

Ei kipu. Ajaloolasena olen kaotanud igasuguse kompetentsi. Olen lõpetanud 2004. aastal Tartu Ülikoolis ajaloo bakalaureuse, et bakas olen küll ajaloolane, aga pole end kunagi ajaloolaseks pidanud.

Kust see ajaloohuvi tekkis?

Tuli paljustki raamatutest. Minu emapoolne vanaisa oli Tallinnas ekskursioonijuht, tema oli hästi tark, eestiaegne intelligent, kes rääkis mulle huvitavaid lugusid. Tegi giidina tuur, käisin kaasas ja kuulasin, mis aastal Kiek in de Kök ehitati, see oli väga põnev. Seal tekkis minu huvi lugude vastu.

Kui raamatutest rääkida, siis mulle meeldivad väga lood jalgpalluritest, kes pole tippu jõudnud. Huvitav on lugeda Inglismaa teise või kolmanda liiga mängijatest, kes olid kunagi väga andekad. Jalgpall pole ainult edulood. Kui õnnelikud on Messi või Ronaldo? Me keegi ei tea. Näeme fotosid ja kujundame arvamust. Aga mida nad mõtlevad, kui tulevad mängult ära ja istuvad kaotuse järel bussis ja seejärel hotellitoas. Elu ongi hotellituba ja treening. On see õnnelik elu?