Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Bellingshausen Antarktist ära ei tundnud 

Tõnis Erilaid, 28. jaanuar 2020, 00:16
Foto: Teet Malsroos
Täna 200 aastat tagasi jõudis Venemaa Antarktika ekspeditsiooni juhtlaev Vostok Antarktise kontinendi külje alla, mõnekümne kilomeetri kaugusele (tulevase nimega) Kuninganna Maudi maast. Paraku ei osanud ekspeditsiooni Saaremaalt pärit juht Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen veel arvata, et manner võib peituda tohutu jääkupli all. Päevikusse kirjutas ta: „Kohtasime kihtidena kuhjunud lausjääd. Nägin küll palju eri linde, kuid kõik olid merelinnud ja neid ei saa võtta tõendina, et läheduses asub maa.“ 

Veebruaris nägi Vostoki meeskond isegi mandrijää serva: „Silmasin kõrget jääst nõlva, mille tasased servad olid ülevalt murdunud. Jääst nõlv ulatus nii kaugele, kui silm seletas.“ 

Hiljem hooaega kokku võttes märkiski Bellingshausen: „Ma ei leidnud suurest lõunapoolsest maast jälgegi. Kui selline maa on olemas, peab see olema jää sees ja sellega kaetud, mistõttu poleks seda võimalik ära tunda.“ 

Nii jäidki tollase aruandluse järgi Bellingshauseni ekspeditsiooni suuremateks avastusteks Peeter I ja Aleksander I saared. Vaid paar päeva pärast Vene ekspeditsiooni jõudsid Antarktise lähedale Briti mereväelased. Nende juht kapten Edward Bransfield kirjutas oma päevikusse: „Nägin kahte kõrget mäge, mis olid kaetud lumega.“

Hiljem ongi vaieldud, kas Antarktise avastamise au kuulub Bellingshausenile või Bransfieldile.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee