KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Synne Valtri & Väliharf: armastame huumorit väga, aga lauluvõistlust võtame tõsiselt (7)

Kuidas Väliharf alguse sai?

Anto Siimson: Aasta oli 2002.

Marko Matvei: Mina elasin Haapsalus ja Anto tuli samuti sinna elama. Mängisime esimest korda koos teatris Randlane. Seal hakkasime ka koos pilli mängima, aga see oli pigem eksprompt. Kuid öeldakse, et kõik, mis on ajutine, on igavene.

Kuidas te Sünnega tutvusite?

Sünne Valtri: Kes seda mäletab? Pakun, et tunneme teineteist vähemalt seitse aastat. Oleme koos isegi laulnud, aga mitteametlikult. Nüüd tegime asja ametlikuks. (Naerab.)

Üks inimene soovitas, et võiks kokku panna kaks väga äärmuslikku rühma. Mina olin oma bändiga juba „Majakaid“ kontsertidel esitanud ja see võeti väga-väga hästi vastu. Väliharf annab „Majakatele“ hoopis teise näo ja see lugu töötab megahästi, aga teises võtmes.

Kas Marko ja Anto olid nõus kohe „Eesti laulule“ minema?

Sünne: Helistasin Markole. Ta oli tükk aega tasa ja siis küsis: „Te teete nalja nüüd või?“

Marko: See oli neljapäev. Küsisin, kas teil on mingi saunapidu, et te nii lõbusad ja haiglaste mõtetega olete. Siis helistasin Antole ja ega me väga pikalt mõelnud.

Sünne: Jah-sõna tuli pigem inertsist ja kui kõne lõpetasite, siis mõtlesite, et nonii.

Anto: Kui mõned aastad tagasi Rahvabändi konkursil osalesime, mõtlesime pikemalt. Kuid „Eesti lauluga“ mõtlesime, et mis seal ikka.

Marko: Meie jaoks on ka väga oluline, et me tunneme Sünnet.

Kas võistluse lähenedes tulevad pähe ka mõtted, et kuhu me ennast seganud oleme?

Marko: Ikka. Siia intervjuulegi tulles mõtlesime, et me pole avaliku elu tegelased ja meil on veidi hirm eetrisoleku ees.

Anto: Me ei oska kuidagi olla, alles kompame.

Marko: Mida rohkem üritame, seda ebaloomulikum see tundub. Ei tea, kas neid vanu karusid saab enam üldse tantsima õpetada...

Sünne: Saab-saab!

Kas laval näeb ikka teid kolmekesi?

Sünne: Jah. Mul küll oli ettepanek, et ma ei lähe, aga nii vist ei saa. (Naerab.)

Marko: Pulli me ei tee. See on ikka väga tõsine lugu. Loo pealkiri on „Majakad“ ja see on väga põhimõtteline märk.

Sünne: Oleme küll väga huumorit armastavad inimesed, aga võtame seda lauluvõistlust ikkagi tõsiselt. Kahjuks peab keegi teine seekord laval pulli tegema.

Te olete ju kõik Eestimaa eri paigust pärit, kui tihti te kokku saate, et proovi teha?

Sünne: Nüüd on juba täitsa kolmas kord. Tänane päev (9. jaanuar – T.J.) algas meil väga varakult ja olemegi terve päeva harjutanud. Kuna igasuguseid intervjuusid ja pildistamisi on nii palju, võtamegi ühe päeva, kus oleme hommikust järgmise hommikuni koos. Selle aja lihtsalt peab leidma, muidu jääme laval jänni.

Mis eristab teid teistest „Eesti laulu“ poolfinalistidest?

Sünne: Triibulised särgid. (Naerab.)

Marko: See on väga jõuline lugu. Tahaksime, et inimesteni jõuaks selle põhjamaisus ja kargus.

Sünne: Kuna oleme siiski mererahvas, siis loodan, et see lugu leiab väga paljudes südametes oma koha.

Anto: Meid eristab ka kooslus. Teised teevad sarnast asja, mida nad on alati teinud, aga meil on kaks eri asja kokku pandud. 24 hulgas vist ei olegi rohkem selliseid kooslusi, kus on kaks täiesti eri maailma koos.

Sünne: Õnneks on tagasiside väga positiivne olnud. Kui käisime Kihnus „Majakate“ videot filmimas, rääkisid kohalikud, et hoiavad meile pöialt. Täna olime Lool proovis ja ka seal öeldi sama. 

Marko: Püüame siis selle väärilised olla...

Anto: ...ja ei lase lippu poolde masti (viitab võistlusloo laulusõnadele – T.J.)

Kas olete juba mõelnud ka selle peale, et võib-olla peategi päriselt Eurovisionile minema?

Anto ja Marko: Ei ole.

Anto: Võtame samm korraga.

Sünne: Nad on hästi tagasihoidlikud. Üritasin just neile selgitada, mis neid poolfinaalis ees ootab. Ütlesin, et samamoodi on ka finaalis ja nad vastasid kohe, et oot-oot-oot, rahu-rahu. Kuid me peame selleks valmis olema, sest poolfinaali ja finaali vahe on kõigest kaks nädalat. Minule meeldib olla kolm sammu asjadest ees.

Anto: Eks see kuskil kuklas tiksub, et võib-olla läheb nii, aga kui tuleb mõte, siis edasi ei mõtle. Tahaks selle esimese sammu korralikult ja ausalt ära teha.

Marko: Et pärast oleks endal hea tunne, et läks hästi.

Mis toob Eurovisionil võidu?

Anto: Tont seda teab. Ma pole seda välja mõelnud. See on x-faktor.

Marko: Mina olen isegi kihlvedusid kaotanud. Kui mõnikord mõtlen, et võidu võti võib olla meloodia, mis jääb inimest kummitama, siis võidab mõni laul, kus isegi pole meloodiat. Mõned tahavad ilmselt šokeerida ja sellega esile tõusta. Kuid arvan, et lool peab ikka olema meeldejääv muusika.

Sünne: Öeldakse, et kui inimesel on hea tuju, siis ta kuulab meloodiat ja kui ta on kurb, siis kuulab sõnu. Olen enam kui veendunud, et ükski inimene ei säti ennast popkorniga teleka ette, olles hästi kurb. Äkki peab siis meloodia olema see, mis kohe vaataja kätte saab. Kolm minutit on ju väga piiratud aeg, sa pead jõudma inimese iga rakuni. Ma ei tea, kas „Majakad“ teevad seda, aga meie loo stuudiosalvestis ja live on juba kaks täiesti eri maailma, sest see töötab suurel laval hoopis teistmoodi.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!