Inimesed

Kunstnik kinkis oma sõbrale ja suurele näitlejale pühendatud maali muusika- ja teatriakadeemiale

ULFSAKI SÕBER LEONHARD LAPIN: minu alateadvus justkui teadis, mis Lembituga juhtus, see maal sündis samal päeval, kui ta suri 

Jaanus Kulli, 24. jaanuar 2020 12:30
PÜHENDUS SÕBRALE:  Leonhard Lapin pühendas Eesti muusika- ja teatriakadeemias avatud maali „Talve murdumine – Lembit Ulfsakile“ armastatud näitlejale ja oma sõbrale Lembit Ulfsakile.Foto: Teet Malsroos

„Teos „Talve murdumine – Lembit Ulfsakile“ sündis väga kummalisel moel. Võib öelda, et selle maalimise käigus minu alateadvus justkui teadis, mis Lembituga juhtus, kuigi ma tema haigusest ei teadnud,“ rääkis Õhtulehele kunstnik Leonhard Lapin,  kelle maal avati pidulikult Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) kontserdi- ja teatrimaja teise korruse fuajees. Leonhard Lapin kinkis teose EMTA-le ning pühendas selle armastatud näitleja ja oma sõbra Lembit Ulfsaki (1947–2017) mälestusele.

„Maalisin ühel päeval küllalti sünge pildi, kuigi samas oli selles ka talve murdumise moment ja näha kevade esimesi värve. See oli väga väike maal, tegin ta valmis ja järgmisel päeval sain teada, et just selle maalimise päeval Lembit suri,“ meenutas Lapin (72) Õhtulehele. „Sellepärast tegin ma sellest maalist otsekohe suurema variandi, kuna tundsin et selle esimene, väiksem variant, ei olnud pelgalt formaalne kunstiteos, vaid oli otseselt seotud Lembitu lahkumisega. See seisis mul ateljees kui kunstiteos, kuni mul turgatas pähe, et ma kingiks selle hoopis Eesti muusika- ja teatriakadeemiale kontserdi ja teatrimaja valmimise puhul, sest Lembit oli ju teatrikooli kasvandik ja sajandi näitleja. Ütleme nii, et see teos ei ole üldse formaalne, vaid on sündinud ikkagi südamest,“ ütles Lapin.

Leonhard Lapinist ja Lembit Ulfsakist said pinginaabrid ja ka südamesõbrad kohe esimeses klassis, kui nad 1954. aastal Räpina keskkooli õppima asusid. Ja nad jäid sõpradeks Ulfsaki elu lõpuni. „Ent kõige tihedamalt suhtlesime me kahtlemata kaheksanda klassini, sest pärast seda läks Lembit Tallinna. Kõige põnevamad koosveedetud aastad meie nooruspõlvest jäävad 50ndate lõpu, 60ndate algusaastatesse, kui me olime umbes 13aastased marakratid. Põnevust pakkus nii Lämmijärv kui Võhandu jõgi, kus me käisime kalastamas, aga ennekõike Räpina ümbruskonna metsad, kus ikka veel oli näha sõja jälgi. Sõja-ajast oli seal nii blindaaže kui igasugu punkreid, mida me oma onnideks ümber kohendasime. Samas oli metsaalune kui ka mahajäetud talud ja küünid täis kõikvõimalikke relvi ja laskemoona. Mis tähendas, et meie üks põhilisi tegevusi oligi relvadega mängimine, mis õnneks inimohvriteta lõppes. Ja ega me siis ainult Lembituga kahekesi metsas ringi kolanud, vaid meid oli ikka terve kamp Räpina poisse. Loomulikult me nendest ohtlikest mängudest vanematele ei kõssanud.“

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

01.06.2019
FOTOD | Lembit Ulfsaki auks paigaldati nimeline mälestuspink
27.08.2018
ÕL VIDEO JA GALERII | Eesti kunstiakadeemia uus hoone avatud
17.03.2018
„Lembit teatas juba tudengina, et tahab saada suureks filminäitlejaks.“
10.03.2018
Leonhard Lapin: „Välismaal võetakse mind vastu nagu staari, aga Eestis…“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee