KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Little Mess veetis stuudios päevi ja öid: poleks uskunud, et see nii hull on!

Johanna-Elise Kabeli muusikatee sai alguse kaheaastaselt, kui neiu läks eraõpetaja juurde laulma. Kuueaastaselt alustas ta tantsutundidega ning on väisanud ka muusikalilavasid. Johanna-Elise räägib, et märkas tüdrukutebändi casting'u kutset sotsiaalmeedias, aga ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu. Vennanaine oli see, kes soovitas neiul kindlasti proovida. Säraval punapeal õnnestus koolilõpetamise tuhinas leida aega, et koputada casting'u uksele ja kõik pahviks lüüa.

Lihulast pärit Karmel Üksvärav alustas laulmist lasteaiatüdrukuna. „Kuna olen nii väikesest kohast pärit, siis tegelikult ei olnud seal suuri võimalusi. Kuna aga minu esivanemad on ka kõik muusikud, siis soov muusikat teha oli mul kuidagi veres ja võibolla kaasasündinud,“ naerab ta.

Alguses tegi Karmel muusikalisi katsetusi kodus. „Vahepeal on lahe meenutada, kuidas ma Youtube'i mängima panin, laulsin ja harjutasin. Otsustasin suurema sammu astuda ja Tallinnasse tulla. Siit hakkas see kõik suuremalt pihta: WAF koolis algas hääleseadega tegelemine ja tulid juba suuremad lavad. Eks ma olen kogu aeg tahtnud lauljaks saada ja proovisin ka superstaarisaatesse, aga ma arvan, et iga asi juhtub täpselt siis, kui ta juhtuma peab,“ sõnab neiu. „Mäletan seda hetke, kui astusin Little Messi casting'ule, siis tundsin esimest korda, et mul ei ole närvi. Olen muidu totaalne närvipundar, kui pean lava peale minema,“ naerab ta. „Armastasin seda, aga see oli lihtsalt kohutav! Ma nii õudselt kartsin. Aga tol korral ma tundsin, et olen õiges kohas. Mul ei olnud siis enam üldse vahet, mis saab.“

Unistuse poole peab liikuma

Viktoria Koljagina räägib, et soov avastada muusikat oli tal juba väiksena: „Kui läksin kooli, siis kuulsin midagi solfedžost... Ütlesin vanematele, et tahan ka klaverit ja mingit pilli mängida. Vanemad küsisid, et kas liiga vara ei ole. Samas ma olen terve elu laulnud – näiteks juuksekammiga, peegli ees,“ naerab ta. „Ma olen olnud see tüdruk, kes ütleb tervele perele, et nüüd on see moment ja pean laulma!“

Viktoria on omandanud muusikateadmised Maardu muusikakoolis. Kuigi pärast selle lõpetamist asus ta hoopis majandust õppima, ei raugenud huvi muusika vastu.

Vikroria meenutab, kuidas konservatiivsed vanemad ütlesid, et muusika ei tee midagi head, vaja on ikka päris amet selgeks saada. Nii omandaski ta majandusalase kõrghariduse. „Aga terve selle aja olen ma laulnud ja erinevates bändides olnud. Muusika ei jäänud kuhugi seisma ainult sellepärast, et keegi ütleb midagi. Olen alati uskunud, et kui sul on mingi unistus, siis selles suunas peab liikuma – kasvõi kaks sammu ette, üks taha,“ lausub Viktoria enesekindlalt. „Little Messiga hakkas see kiiremini liikuma.“

Viktoria võttis tüdrukutebändi casting'ust osa tänu kolleegile, kes jagas talle linki, kus Tanja Mihhailova-Saar ühes raadiojaamas üleskutset levitas. „Olin üllatunud, kui casting'ule jõudsin. Kõik olid nagu modellid – oskavad laulda ja tantsida. Vaatasin, et olen nii väikest kasvu, kuidas ma nii edasi jõuan,“ naerab ta.

„Eesti laulu“ osas on neiud üksmeelel: see on üritus, millest unistab iga kohalik muusik. „See on tegelikult iga laulja unistus siin Eestis. Siis on üks suur samm astutud,“ räägib Karmel.

„See on üks suurimaid projekte. Sa oled kohal, sa saad seda vaadata laivis ja seda näevad inimesed ka välismaal. Usun, et olla osa sellest annab meie bändile väga palju,“ on Viktoria kindel.

„Juba on tunda, kuidas see on meid arendanud. Hästi palju peab rääkima, aga samas peab hoolikalt enda sõnu valima,“ naerab Karmel.

„Without a Reason“ – kirjutatud spetsiaalselt „Eesti laulule“

Karmel räägib, et võistluslugu on kirjutatud just „Eesti laulu“ jaoks. „Kui me juba teadsime, et aeg on mõelda konkursi peale, läksime stuudiosse. Timo Vendtil (loo autor – toim.) olid meile mingid meloodiad juba ette näidata. Lugu on väga spetsiaalselt sellele võistlusele tehtud,“ sõnab ta.

Karmel lisab, et erinevalt tantsulistest lugudest, mida nad tavaliselt esitavad, on „Eesti laulu“ võistluslugu selline, kus neiud saavad enda vokaalseid võimeid näidata. „Nägime detailselt väga palju vaeva,“ räägib neiu.

Johanna täpsustab, et „Without a Reason“ käis läbi ka Taanist ja mitmete teiste välismaa heliloojate ja produtsentide käe alt viimast lihvi saamas. „Ta oli hästi läbi mõeldud ja sellega on kindlasti väga palju palju vaeva nähtud,“ lausub Johanna.

„Absoluutselt iga sõna on väga täpselt välja arvutatud, kuidas öelda,“ täiendab Karmel.

„See ei ole üldse praegu liialdatud, aga veetsime reaalselt päevi ja öid stuudios. Ma ei oleks kunagi uskunud, et see nii hull on,“ tunnistab Viktoria. „Samas naudid lõpptulemust, kui see valmis on. Kui sa kuuled seda, siis mõtled, kas me päriselt saime hakkama?!“

Neiud lausuvad, et neid eristub teistest tänavustest võistluslauludest see, et lugu on ülesehitatud üsna ootamatult – algab rahulikult ja siis toimub äkiline areng. „Paljud lood sellel aastal on ilusad ballaadid: aeglased ja pigem kurvameelsed. Meie lugu algab küll rahulikult, aga me jõuame kuhugi punkti. Käib pauk ja me anname endast kõik!“ räägib Viktoria. Neiud meenutavad, kuidas laulja Norman Salumäe ütles ühes podcast'is, et teda väga üllatas „Without a Reasoni“ refrään. „Loodan, et kui keegi seda lugu esimest korda kuuleb, siis on ta üllatunud. See ongi võibolla meie loo pluss,“ arutleb Johanna.

Eurovisioni lava on käega katsuda!

„Mina isiklikult olen end vaimusilmas ette kujutanud Eurovisioni laval. See on lihtsalt nii suur unistus, et see juhtuks kunagi,“ räägib Karmel.

„Unistada tuleb muidugi suurelt, aga tegelikult juba see, et meid poolfinaali valiti, on meie jaoks piisav. See on nii tohutult äge võimalus, et juba selle üle oleme nii õnnelikud,“ sõnab Johanna. „Eurovision oleks siit maailmast juba väljas,“ naerab ta.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!