Jutt siiski pärisorjast.
Pärisori on liitsõna ja jätab mulje, kuis oleks tegemist mingi "päris" orjaga- mis on eestikeelne sõna selline- ma ei tea, teistes keeltes nt mõisa, ehk tolleaegse haldusüksuse külge kinnitatud kodanikku, kes maksis maksu mõisale.
See oli 10% (kümnis) sissetulekust ja pidi osalema nt teetöödel jms. Kokkuvõttes oli maksukoormus kaasajaga võrreldes kordades väiksem. Sunnismaist talupoega tähistav uudissõna "pärisori" ilmus eesti kirjakeelde alles 1870-ndatel, ehk totra ja faktimoonutusterohke "ärkamisaja" ajal. Teistes keeltes : krepostnoi, thrall, bondman, serf.
Ka kaasajal püütakse rõhutada sõna "ori", et justkui põlistada mingit rahvuslikku masohhismi "me olime orjad", et rahvas rahul oleks, sest nüüd olla nad vabad. Tegelikkuses on kaasaja orjus tegelikkuses hullem, kui pärisorjus.
Pärisorjal olid õigused omada vara, abielluda jms, orjusega pole olnud siinmail vähimatki pistmist. Selline riigikord kaotati mõnes riigis alles eelmise sajandi algul.
Põhiline piirang oli siiski kohustus elada haldusüksuse piires, mitte orjus.
Keegi aga ei ole jutustanud, mis toimus meil aegadel, mil kogu võim ja kohtuvärk olid kohalike aadlike hallata. Ei saanud kuninga jutule minna, kui mõisnik talupoja ühe lapse lihtsalt oma lõbuks ahju viskas.
Teadmiseks, et need "kurjad saksamõisnikud" olid 50% ulatuses siiski kohalikest vanematest Ordu ja Taani kuninga poolt tekitatud aadlikud.
Kiwele, Uexkyll, Maiden, Wrangel, Rocht jne... kõik kenasti eestlased muidu, kes peale Ordule ja kunigale antud truudusevannet said uued nimed ja tiitli.
Ja paluks põhistada ka oma "mõisnik viskas talupoja lapse ahju" juttu faktipõhiselt.
Eks praegu oleme pärisorised maailmapiires, maksukoormus lohiseb järel kuhu ka ei läheks.Elektrooniline kood küljes....keti asemel või paisussunni asemel.
KOMMENTAARID (10)