Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas skaudid kümnekordselt suuremat vastast lõid (5)

Scout Johannes Animägi, hilisem ajakirjanik, meenutab: „Punased olid tee, umbes paar kilomeetrit jaamast, põhjalikult purustanud. Pidime jaama vallutama rünnakuga külje pealt. Me ei teadnud, kui palju on punaseid jaamas ja selle ümbruses. Sellepärast läks välja kogu meeskond. Pilt, mis avanes, pani jahmatama – jaamaesine kihas punastest. Aga viivitada ei võinud sekunditki. Edasi! Tuld – ja tääk löögivalmis. Punased põgenesid kuulipildujate juurest. Veel mõnikümmend sammu jooksu ja jaam oleks meie!“

Siiski suutis punaste pataljoniülem oma mehed uuesti kuulipildujate juurde sundida. „Tagasi seltsimehed, tagasi! Neid on vähe – tapame nad kõik!“

Veel mõni sekund ja eestlased olnuks taas kuulirahe all. Õnneks jõudis scoutide kergekuulipilduja kohale. Punaste pataljoniülem sai tema tule all surma. Punased kogusid sinelihõlmad kokku ja panid uuesti plehku, isegi vana veltveebli ropp sõim ei suutnud neid kinni pidada. Ja kui viimane sai surma, pagesid kõik pool tuhat punast sõdurit paaniliselt püsse ja kotte maha loopides metsa. 

Nii võitsidki scoudid ennast kümnekordselt ületavat vastast. Vapruse eest sai Pikksaare lahing nende lipulegi kirja. Seal hiilgab see tänini.