KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Egert Milder: mulle meeldis Gruusias väga, aga tundsin, et pean edasi liikuma

Kuidas sinu muusikutee alguse sai?

Võtsin esimest korda kitarri kätte 10. klassis ja armusin sellesse nii ära, et mängisin kolm tundi päevas, nii mitu aastat järjest. Nagu iga hobi, ammendub see mingi aeg. Kuid pool aastat hiljem tegime parimate sõpradega bändi Slippery Slope. Seal mängides tahtsin kogu aeg areneda, mitte teiste liikmete aega raisata, ja olla tasemel tüüp. Edasi hakkasin lugusid kirjutama.

Kui neli aastat tagasi Gruusiasse läksin, tekkis bändi tegemistesse paus. Ka ma ise vajasin seda – nädalavahetused olid kinni, sest pidin esinema, nädala sees käisin tööl ja tegin proove. Polnud üldse aega muusikat kirjutada. Mõtlesin, et kui lähen Gruusiasse, saan seal õhtuti ka muusikat kirjutada.

Miks sa otsustasid „Eesti laulule“ kandideerida?

Olen nüüdseks käinud laulukirjutajana „Eesti laulul“ neli korda ja viie looga. Eks olen varemgi tulla tahtnud, aga ei ole selleks õiget aega leidnud – ma ei ole viimased viis talve väga palju Eestis olnud, aga „Eesti laulul“ osalemine vajab mingisugust aega, et ettevalmistusi teha. Ma ei kavatsenud algul ka tänavu osaleda ja plaanisin oma loo septembris avaldada. Kuid see võttis suhteliselt kaua aega, siis tuli oktoober ja mõtlesin, et saadan loo „Eesti laulule“. Ka mu vend soovitas, et sellega võiks minna. Tunduski, et talvel pole midagi muud planeeritud, nii et võib selle aja võtta ja asjaga tegeleda.

Millest su laul räägib?

See räägib minu viimasest kolmest aastast, kui elasin ja töötasin Gruusias. Konkreetsemalt räägib see sealt lahkumisest ning kuidas ma sellesse riiki ja üleüldse inimestesse kiindusin. Mulle meeldis seal väga, aga mingite asjadega on nii, et see ei saa seisma jääda. Tundsin, et pean  edasi liikuma – kõigepealt küll Eestisse tagasi ja siis vaatab edasi. See lugu räägibki ühe perioodi lõppemisest.

Miks sa otsustasid üldse Gruusiasse minna?

Olen ehitusinsener ja Gruusiasse tuli üks põnev projekt. Olin juba aasta aega mõelnud, et tahaksin kuhugi välisriiki minna, et uut ja põnevat kogeda. Tihti on nii, et kui sa midagi väga soovid, hakkavad võimalused tekkima.

Kas sa tead, et sama nimega laul on juba olemas?

Muidugi! Ray Charlesil. Mõtlesin, et panen laulu nimeks „Georgia“, aga tõesti, Ray Charlesil on sama nimega lugu. Kuid ausalt öeldes on igasuguseid nimesid, ka „Storme“ (viitab eelmise aasta „Eesti laulu“ võitjaloole – T.J.) väga palju. Ma isegi ei mõelnud selle peale, pigem keskendusin sellele, millest minu laul räägib. Väga hea tunne on, kui Ray Charlesiga natuke paralleele tõmmatakse. Arvan, et selles ei ole midagi halba. Ray Charlesil on oma Georgia ja minul oma Gruusia, loo pealkirjad on samad, aga need räägivad eri asjadest.

Sa oled oma looga ka Gruusia meedias tähelepanu saanud.

See sai juba alguses väga kihvti stardi – lugu kuulati esimese nädalaga 50 000 või 60 000 korda. Grusiinidele läheb see väga korda ja nii tore, et nad on loo eest tänulikud. Ma arvan, et Gruusial on sellist žesti vaja – näha, et neid toetatakse. See on lahe riik, kõik eestlased, kes seal käinud, on vaimustuses. Arvan, et see on ka väike suhete soojendaja Eesti ja Gruusia vahel. Peagi lähen nädalaks Gruusiasse, kus külastan eri hommikuprogramme ja esinen. Loodan, et mind võetakse seal soojalt vastu.

Mis eristab sind teistest „Eesti laulu“ poolfinalistidest?

Mõnevõrra raske öelda, aga arvan, et olen üks väheseid, kes on sellele konkursile tulnud päris enda looga. Ma ei plaaninudki seda „Eesti laulule“ saata, see ongi lugu, mida inimene kuuleb mind esitamas. See on eelmiste ja järgmiste lugudega justkui üks tervik, ma ei proovinud teha ühte hitti.

Oled sa juba mõelnud ka sellele, et võid Eurovisionile minna?

Ikka ju mõtled, et mis siis, kui... Kuid ma ei ole väga tuleviku peale mõtleja, tean, et tuleb järjest samme teha. Kui mõtled, siis võid pettuda. Lisaks on raske suurt eesmärki täita, kergem on täita väikseid eesmärke ja seetõttu keskendungi nendele.

Kui suur Eurovisioni vaataja sa oled?

Ma ikka vaatan, „Eesti laulu“ kindlasti, see on väga kihvt konkurss Eestis ja ka kõige suurem platvorm, kus eestlane saab rahvale oma lugu tutvustada. Eurovision toob Euroopa rahvad korraks kokku. Kui muidu suhtleme teistes sfäärides, siis Eurovision on selline, kus kõik lehvitavad oma lippu ja on sõbrad. Kahtlemata on see kihvt üritus, muusika on kogu aeg kõiki rahvaid liitnud, tore on seda ühel õhtul ühe kupli all koos teha.

Mis sa arvad, mis toob Eurovisionil võidu?

Kui seda täpselt teaks, oleksin juba Eurovisionil käinud ja võib-olla võitnud. Kuid eks see on väikeste detailide koostoimimine. Nagu väga head õhtusööki tehes – kui paned soola või pipart natuke liiga palju, võid selle ära rikkuda. Kõik koostisosad peavad olema maksimaalselt head ja nende koostoime peab olema ideaalne.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!