ARVUSTUS | Põhjused, miks vihata süvariiki ja ametnikke

Tahate teada, kuidas toimus 2016. aastal kuulus töötukassa toolihange, millega taheti Pärnust Viljandi viia ühte kontoritooli? Või kuidas toimus 2018. aastal haridus- ja teadusministeeriumis kantsler Tea Varrakust lahti saamine? Lihtsustatult ja liialdatult saab neile ja paljudele muudele küsimustele vastuse Jete Leo Normani (emmmm… pseudonüüm!!) koomiliselt tõsieluloolises teoses „Maailm kontoris“. Ei teagi, kas Eesti avaliku sektori pärast tuleks nutta, vihastada või lihtsalt naerda. Autor, staažikas endine riigiametnik, soovitab naerda.

Teos on üles ehitatud lihtsas võtmes. Tutvume ühe Noore Menetlejaga, kes on segu naiivsusest ja idealismist. Tema soov muuta riiki paremaks ja arusaam, et seda on võimalik teha, on jõud, mis liigutab ka kõige suuremaid vanu kalu. Kuid nagu igal pool, on ka avalikus sektoris aegade jooksul kinnistunud tõekspidamised ja lahenduskäigud, mis lähevad käiku, kui virts lendab venitakse või poliitikud tulevad välja järjekordse otsusega. Ei ole midagi uut siin päikese all, kõige tähtsam on hoida status quo’d. Need on need veetilgad, mida pritsitakse Noorele Menetlejale kuklasse Juhataja, Juristi, Suure Ülemuse ja mis iganes tähtsa võlli poolt. Nii see naiivsus ja idealism mureneb kuniks järgi jäävad vaid varemed.

Koos Noore Menetlejaga avanevad lugejale põhimõtted, millega riigiasutused igapäevaselt maadlevad. Aga kuna kõik on kirja pannud staažikas endine riigiametnik, siis ta vaatab kõigele tagasi teatava positiivsusega. Normani jaoks algas kõik igavusest ja absurdsusetundest ühel koosolekul, mis nõudis mässamist – see tuli kirja panna, et saaks ise ja koos kolleegidega naerda. Sündis blogi – kontoris.blogspot.com –, kus naer sai aina hoogu.

Tõttöelda ongi enamus (või suisa kõik?) raamatu peatükid kogutud blogist, mis on poliitringkondades saavutanud kuulsust ja respekti. Juhataja valgustavad ja targutavad mõtted Noorele Menetlejale, kuidas avalik sektor oma olemuselt toimib, mõjub hariduslikult ja on kaasakiskuv, sest kõike esitatakse sõbralikus ja kerges huumorivõtmes. Ülepaisutatult, kuid siiski tõetruult kasutavad tegelased kantseliitlikku kõnepruuki, mis võib esmapilgul mõjuda väsitavalt, kuid pole seda sugugi. Isegi kui kõikidest sõnadest ei saa aru, saab mõttest ikka.

Aga naer ja absurdsus on kirjutamise vaid algsed tõukajad. Ametnike igapäevaelulised nüansid, mis peaksid laiemat kõlapinda leidma, saavad ühel päeval otsa, aga käsi on soe ning tegelased saanud armsaks. Millest veel kirjutada? Raamatu lõpp kaotab oma kergust ja koomilisust ning esile kerkib hoopis midagi muud. See on palju tõsisem, täis emotsiooni ja tänutunnet ning paneb kõike eelnevalt teistpidi seedima. Loodud süsteem ei taha muutusi ja kõik, kes proovivad selle hammasrattaid vahetada, jäävad selle vahele kinni. Inimesed lahkuvad avalikust sektorist, säravad silmad asenduvad pettumuse ja tigedusega: taheti parimat, aga välja tuli nagu ikka. Eks sama asi juhtus blogipidaja Juhatajaga. Aga ta loodab, et seda ei juhtu Noore Menetlejaga, kes vaatamata kõikidele õpetustundidele suudab ikka ringi käia säravate silmadega. See raamat ongi austuseavaldus neile, kes pole vaatamata kõigele kaotanud oma naiivsust ja idealismi – you’re the real MVP.

Tekst on dialoogirohke ja tegelasi esitatakse peamiselt prototüübi tasemel. Paratamatult saavad ametnikud armsaks, kuid üks omadus ikkagi lõhub usutavust: võltsilt ebausutav on ametnike pehme ropendamine ja vägijookide tarbimine. Aga saame aru, kui külalised kutsutakse siseruumidesse, siis kollektiiv käitubki kammitsetult.

Kuigi raamat on tervik – lugu algab, areneb ja jõuab lõppu –, elavad tegelased, sellisele situatsioonikomöödiale kohaselt, Normani blogis jätkuvalt nn arengustaadiumis: kõik on jätkuvalt rõõmsalt koos ja konspekteerivad riigisektoris toimuvat.