KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Inger: 20aastasele oleks väga suur saavutus Eurovisionile minna

Miks otsustasid taas „Eesti laulul“ osaleda?

Mõtlesime produtsent Karl-Ander Reismanniga pikalt, kas osaleme või mitte, kuid viimasel hetkel ütlesin talle, et äkki ikka saadame midagi. Paar minu singlit olid juba varem valmis kirjutatud ja salvestatud ning siis mõtlesimegi, et kuna „Only Dream“ tundus „Eesti laulule“ sobivat, siis miks mitte seda saata. Tegelikult polnud ju midagi kaotada. Õnn naeratas ja olen jälle siin. Ju siis pidi nii minema.

Kuidas „Only Dream“ sündis?

See on eelmise aasta augustis kirjutatud laul. Mul oli periood, kus mõtlesin rohkem tulevikule. „Only Dream“ räägib unistusest olla õnnelik ja kedagi teistki õnnelikuks teha. Nagu muusikavideostki näha, algab see väiksest tüdrukust ja poisist ning nende retkest ajani, mil nad on vanapaar. Minu jaoks on väga oluline armastus ja et saaksin olla inimesega, keda armastan elu lõpuni. Minu meelest on see lihtsalt nii ilus, kui inimesed omavahel sobivad.

Kus sa olid ja kuidas reageerisid, kui said teada, et oled „Eesti laulu“ poolfinaali pääsenud?

See on üks vahva lugu. Esimesel päeval, kui tehti teatavaks 12 esimest poolfinalisti, olin kodus. Kuna minu nime seal ei olnud, ütlesin endale, et ära oma lootusi liiga üles aja, tegelikult ei ole ju maailma lõpp, kui edasi ei saa.

Järgmisel päeval olin kuulamas Noortebändi finaalkontserti. Kui aeg jõudis sinnamaani, et algas „Ringvaade“, suundusin lava juurest eemale ja istusin, telefon käes, ise väga põnevil. Tundsin, kuidas süda hakkas üha kiiremini lööma. Tomi Rahula ja Birgit Sarrap suutsid väga hästi pinget üles kruvida. Ühel hetkel sain aru, et saade on minu telefonis natukene maas, sest mind hakati juba õnnesoovidega pommitama. Mõtlesin, et issand, oodake nüüd hetk, ma tahan ka ise seda momenti näha! Oma nime kuuldes tundsin tohutut kergendust. Mul on nii hea meel, et see juhtus. Väga tore on jälle nende inimeste keskel olla.

Mida laval näha saab?

Olen rohkem sissepoole elav inimene ja mulle meeldib lihtsalt oma lugu rääkida. Panen väga palju rõhku sõnadele ja sellele, et laulmise ajal tekiks inimestega side. Ma ei oska öelda, kas ma hakkan väga suurt sõud tegema, aga tean, et muudan mingeid detaile eelmise aastaga võrreldes. Loodan, et lugu mõjub sel aastal sama hästi kui eelmisel.

Mille poolest eristud sa teistest poolfinalistidest?

Ma ei oska täpselt öelda, mis mind teistest eristab. Arvan, et soov jagada lavalt publikule soojust ja positiivsust.

Sain eelmisel aastal igasugust tagasisidet, mis pani mind asju eri nurkade alt vaatama. Nüüd on mul mingi kogemus olemas ja tean, mis ees ootab. Arvan, et kõige parem ongi jääda iseendaks. See on küll tavaline asi, mida öelda, aga arvan, et kui artist või bänd esitleb ennast laval võimalikult autentsena, jääb esitus publikule paremini meelde.

Kas su elu on tänu „Eesti laulul“ osalemisele muutunud?

Kindlasti. See avas mulle palju uksi. Pärast eelmise aasta „Eesti laulu“ oli mul võimalus osaleda Los Angelese muusikakonverentsil MUSEXPO ja suvel esinesin Hiina ning Hollandi muusikafestivalidel. 2019. aasta lõpus osalesin ka Berliinis laulukirjutajate konkursil, kus pälvisin teise koha.

Olen selle aastaga palju kogemusi saanud ja tean, kuidas edasi minna ning mis on mu tegelik siht. Mu suur unistus on jõuda välismaale, et seal muusikat teha. See oli hämmastav, mida ma eelmisel aastal maailma eri paiku külastades kogesin ja milliste inimestega kohtusin. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mul nii noores eas sellised võimalused on. Loodetavasti läheb edasi samamoodi ja veelgi paremini.

Kas oled juba arvestanud sellega, et võidki Eurovisionile minna?

Ei. (Naerab.) Olen kohati väga enesekriitiline ning ma ei taha iga poolfinaali ja finaali peale oma lootusi üles ajada. See oleks kindlasti hea tunne, kui see võimalus tekiks – 20aastasele oleks see väga suur saavutus. Kuid mul on veel pikk tee ees, nii et kui sel korral ei õnnestu, siis loodetavasti on mul elus veel võimalusi.

Mis toob sinu meelest Eurovisionil võidu?

Ma arvan, et loo ja esituse tervik ning mis tunde see inimestele jätab. Näiteks kui Salvador Sobral Eurovisioni võitis – ta oli üksi laval, tal polnud mingit sõud, vaid ta tegi oma asja. Tunnen, et asi pole alati selles, kui eurovisionilik laul on, vaid kuidas seda esitada ja kui palju see inimestele korda läheb. Kindlasti on oluline ka äratuntav viis, mis inimestele meelde jääks. Kõik detailid on olulised. Alati pole tähtis, kui palju purskab laval tuld ja ilutulestikku, pigem loeb, kuidas esitaja laval on, kuidas ta kuulajatega oma laulu jagab ja kuidas inimesed sellest aru saavad.

Praegu olen täheldanud, et esile tõusevad üksikartistid, kelle lood pole tüüpilised Eurovisioni laulud, nagu oleme harjunud varasematel aastatel nägema ja kuulma. Mida aeg edasi, seda erinevamad artistid võidavad. Isiklikult hindan kõrgelt neid, kes on üksi laval, sest ise iga kord üksi lavale minnes ja esinedes tean, et see ei ole kerge – üksi lava täita ja inimestele sõnumit edasi anda. Kui inimene suudab seda teha, on see kõige ehedam ja ilusam asi üldse.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!