Järjekordne ahistamisskandaal Tartu Ülikoolis: „Olen sulle isa eest ja sina mulle tütre eest, aga loomulikult saab meil olema seksuaalsuhe.“ (190)

USAst pärit Madeleine tuli Tartu Ülikooli magistrantuuri rahvusvahelise stipendiumiga õppima aastal 2017 ning lõpetas kaks aastat hiljem. Praegu on 25aastane vilistlane ülikoolis algatatud seksuaalse ahistamise juhtumi üks põhitunnistaja. Enne avalikkuse ette tulemist kõhkleb ta pikalt ega salga, et suudab intervjuud anda vaid rahustite toel, sest teema on valus ja piinlik. 

“Oleks tore, kui mina ja teised tüdrukud tunneks, et see asi saab lõpetatud, et midagi tehakse ikkagi ära, ja nemad ei ole selles süüdi,” sõnas ta. 

Ahistamine ülikoolides on suur probleem

Juhuslikult valmis üliõpilaskondade liidul just jaanuari alguses esimene uuring soolise ja seksuaalse ahistamise kohta Eesti kõrghariduses. “Tooksin välja uuringus osalenud inimesed, kes ütlevad seda, et ka uuringus sõna võtta on nende jaoks suur julgustükk olnud, et aru saada, et see, mis minuga juhtus, oli ahistamine,” ütles antropoloog ja uuringu läbiviija Ehti Järv.

“Kui vaadata uuringu tulemusi, kui paljudel inimestel on olnud erinevaid kogemusi, alustades seksistlikest naljadest auditooriumis, kuni pikaajalise jälitamiseni, selliste vorst-vorsti vastu pakkumised, auditooriumi ees veidratesse situatsioonidesse sundimiseni, siis peaksime võtma nende kogemusi tõsiselt. Ma arvan, et kui selline hulk inimesi teataks, et neil on rahakotid ära varastatud, ei peaks me seda hüsteeriaks,” nentis uuringu nõustaja, Lõuna-California Ülikooli abiprofessor Aro Velmet.

Küsitlus baseerus 21 ahistamist käsitleval küsimusel, millele vastas 1500 tudengit kuuest avalik-õiguslikust ülikoolist. Vastuste põhjal kutsuti süvaintervjuudele 30 inimest. Selgus, et 72,6% vastanutest oli kokku puutunud mingisuguse ahistamisega, enamasti verbaalsega, aga 14,7% on kogenud lausa füüsilist ahistamist. 

“Paljudel juhtudel ei minda kohe teavitama ei ülikooli ega politseid, vaid jõutakse paari aasta taguse asjaga psühholoogi juurde,” nentis Järv. “Selles uuringus näeme, kuidas inimesed veedavad aastaid depressioonis psühholoogi juures, kuidas nad vahetavad eriala, ülikooli, nende karjäär ei ole enam äratuntavalt see, mis oli enne seda kogemust,” lisas Velmet.

Velmeti sõnul kattub Madeleine’i lugu paljus uuringuga, kasvõi selle poolest, kuidas ohvrisse suhtuti. “Kui nad räägivad sellest kellelegi, siis sageli esimene reaktsioon on, et katsu sellega kuidagi toime tulla, et ta ongi selline tüüp.”

Asi jõudis ka seksini

Professor, keda Madeleine ja ridu teisi naisi ahistamises süüdistavad, eitab muidugi igasugust valesti käitumist. Kuid ainuüksi tema suhtlus “Pealtnägijaga” tekitab küsimusi. Kui saade detsembri alguses mehelt kommentaari küsis, ähvardas ta ERRi kohtuhagiga, et kogu asjast ei räägitaks silpigi. Tema versioon juhtunust tulebki välja antud hagist.

Kui osagi kaebustest tõele vastab, on tema akadeemiline karjäär eeldatavasti läbi. Kuna nii Tartu Ülikooli komisjon kui politsei alles uurivad asja ja professor andis ka “Pealtnägija” kohtusse, ei avaldanud saade tema nime ega detaile, mis aitaks teda tuvastada. 

“Olin rahaliselt keerulises, lausa meeleheitlikus seisus. Selle tõttu ei näinud ma mitmeid ohumärke, mis muidu oleksid silma jäänud,” tõdes Madeleine suhte kohta professoriga. Madeleine ja professor, kes on samuti välismaalane, tutvusid 2018. aasta alguses läbi spetsiiflise tutvumissaidi, kus saavad kokku nooremad naised ja vanemad mehed. 

“Ütlesin talle, et mul on ebamugav, sest tema on professor. Ta ütles mulle, et sellest pole midagi, et ta lihtsalt otsib kedagi, kes aitaks tal end Tartus sisse seada. Vastutasuks pakuks ta mulle süüa ja mina pidin kuulama tema probleeme, mis esmalt olid peamiselt tööalased. Aga siis hakkas ta rääkima oma elustiilist noorte tüdrukute seltsis ning suhetest inimestega Tartu Ülikoolis ja mujal,” meenutas naine.

Ülikool kinnitab, et professor oli silmapaistev spetsialist, kes saabus laitmatu CVga, seda enam, et temaga kaasnes väga suur teadusgrant, mille saamiseks pidi läbima konkursi. “Siiamaani pole me inimeste tausta süstemaatiliselt uurinud, see ei kuulu isiku värbamisprotsessi juurde, et me küsiks üle varasematest töökohtadest tema tegevuse kohta,” rääkis Tartu Ülikooli endine akadeemiline sekretär Andres Soosaar.

Madeleine ei olnud professori otsene õpilane, kuid puutus temaga ka koolis kokku. “Tema kabinet oli sama koridori peal, kus toimus minu magistriprogramm. Vahel kutsus ta mind oma kabinetti juttu ajama. Kui kandsin lühikest seelikut, siis ta tegi ebamugavaid märkusi. Selline elu kestis mõnda aega ja ma leppisin sellega.”

“Kindlasti on see võimusuhe, tajutud alluvussuhe see, mis hoiab ka inimest suud lukus. See tuleb ka meie uuringus välja, kui on mängus tudengi hinded, akadeemiline karjäär, õpialane edenemine, siis see hoiab suu lukus,” selgitas Järv, miks Madeleine olukorraga võis leppida.

Madeleine’i sõnul lõppes asi seksiga kaks korda. Ka professor ei eita advokaatide vahendusel seksuaalse iseloomuga tegevust, aga väidab hoopis, et noor naine trügis tema ellu ja algatas kontakte. Lisaks ütles mees, et naist ei tohi uskuda, sest tal on psühholoogilisi probleeme.

Mõlemal osapoolel on tõendeid, mis mõlema versiooni toetavad, aga üks kõnekam on häälsõnum, mille professor noorele naisele saatis: “Osa minust arvab, et olen neetud, sest ma muudkui üritan. Sa tunned mind, ma vajan nii palju lähedust ja seksi. Ja ma ei saa seda ei sinult ega temalt.”

“Ta saatis mulle vahel helisalvestisi enda tegemistest. Mõnikord lihtsalt soovis abi mingi kursusetöö ettevalmistamisel. Mõnikord rääkis, kuidas kirg vaevab või kiimasus ei lase midagi teha,” tõdes Madeleine.

“Meie suhe on liikunud täiesti uuele tasandile, kus ma olen sulle nagu isa eest ja sina mulle nagu tütar, aga loomulikult saab meil olema seksuaalsuhe,” oli teine sõnum, mille välisprofessor Madeleine’ile jättis. Professori väitel oli sõnum osa erilisest seksimängust, mida naine olevat ise soovinud.

Noor naine aga ei katkestanud kontakti ega kaevanud kuhugi. “Ma kartsin keele- ja kultuuribarjääri pärast, tulla sellega välja, olles ise rahvusvahelise taustaga,” tõdes ta. 

Siiski oli Madeleine’il plaan asjaga edasi liikuda ning ta võttis ka e-maili teel ühendust politseiga. Kuid see ei läinud läbi ning see ajas naise paanikasse.

Järv selgitas, et ohvrid ei pöördu politseisse süü- ja häbitunde ning hirmu pärast. “Hirm selle ees, et tegelikult sellega kaasneb ohvri süüdistamine,” selgitas ta.

Kui professor tegi pakkumise tema projekti heaks tööle hakata, oli Madeleine nõus. Kui siiamaani võikski loo maha kanda kui kahe täiskasvanu eraelulise suhte, siis tööandja suhe ning avalike rahade kasutamine annab uue mõõtme.

Periood oli lühike ja tasu polnud suur, aga sisuliselt maksis professor voodikaaslasele läbi ülikooli.

“Ma olin väga eraklik, ma ei olnud vaimselt heas seisus ja mu rahaline olukord ei olnud ideaalne, seega ta kasutas seda ära, et mind endaga seotuna hoida, lootes ilmselt, et ma teeksin kõike, mida ta tahab,” rääkis Madeleine, kelle sõnul oli 2018. aasta tema elu kõige halvem.

Madeleine murdis tsüklist välja, kui sai uue töökoha idufirmas, katkestas suhtluse professoriga ja blokeeris ta sotsiaalmeedias. Ta oli otsustanud vaikida, kuni üks teine naisüliõpilane juhuslikult samasuguseid kogemusi tunnistas.

Siis otsustas Madeleine siiski asjaga avalikusse ette tulla. “Ma teadsin, et ta on jube, aga ma arvasin, et ta suhted vähemalt olid poolkonsensuslikud. Nüüd ma mõistan, et ta on kiskja ja jätkuvalt väga suur oht ülikoolis ning see ei ole ainult minu probleem ja see ei lähe lihtsalt ära,” ütles ta. 

Ülikool ei reageerinud koheselt ahistamissüüdistustele

Esimesed kaks kannatanut, kellest üks oli Madeleine, võtsid ülikooliga ühendust juba mullu veebruaris. Ülikool ei võtnud kohe aga midagi ette. Soosaare hinnangul võis olla tegemist kommunikatsiooniprobleemiga. Professoriga vesteldi ülikooli poolt alles sügisel, õppeaasta alguses. 

"Reaktsioon oli see, et sellele isikule, kes kaebuse sai, tehti hoiatus," ütles Soosaar, lisades, et tema teada öeldi professorile, et kui ta veel midagi sarnast teeb, siis võib ta töö kaotada.

Soosaare sõnul arvas ülikool, et sellega sai probleem õppeaasta alguses maandatud. Ohvrid aga kahtlustavad, et ülikool vaatas asjale läbi sõrmedele professoriga kaasnenud grandi tõttu, mis on mitu korda suurem kui summa, mille üle vaieldakse Tallinna tehnikaülikooli skandaalis.

Soosaar eitab antud süüdistusi. "Ma arvan, et sellise mõttelise konstruktsiooni tegemine on päris meelevaldne. Ma arvan, et ülikoolis teadusraha suurus ei ole selline vahetuskaup, millega saab lunastada mingisuguseid käitumise probleeme või midagi sellist,” ütles ta.

“Pealtnägija” leidis veel kolm naist, kes ütlevad, et kõnealune professor ahistas neid, ning inimesi, kes on tema ebasobivat käitumist pealt näinud.