Jennifer CohenVideo: Märt Niidassoo, Tatjana Iljina, Martin Ahven
Saund
16. jaanuar 2020, 00:01

Õhtuleht on tänavu „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toob iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo ja tema laulu sõnumi kehakeeles.

KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Jennifer Cohen: mulle kirjutab päevas viis kuni kümme Eurovisioni fänni

„Ma hakkan alati mingeid stsenaariume ette kujutama ja mõtlesin, et kui ma edasi saan, siis see juhtub esimesel õhtul. Kuna seda ei juhtunud, siis uskusin, et seekord ma poolfinaali ei pääsenud,“ räägib Jennifer Cohen, kes on looga „Ping Pong“ üks „Eesti laulu“ 24 poolfinalistist.

Sa osalesid ka mullu „Eesti laulul“.Miks otsustasid taas õnne katsuda?

Mu sõbranna ja klaverimängija Luisa Lõhmus tuli ühel kevadõhtul minu juurde. Ta oli kuidagi endast väljas ja otsustasime, et valame selle muusikasse. Istusime ja elasime tema emotsioone välja. Kui lugu valmis sai, vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et me vist kandideerime jälle. See oli äratundmishetk – meile endale meeldib see laul väga ja mõtlesime, et miks mitte. Kui ühe korra saime poolfinaali, siis äkki saame teise korra veel.

Kui kaua läks aega, kuni lugu valmis sai?

See sai valmis ühe õhtuga ehk me ei lisanud sinna hiljem mingeid sõnu, me ei parandanud midagi. Kirjutasime seda lugu, vahepeal tegime kohvipausi, rääkisime, mida me tahaksime teises salmis öelda, läksime tagasi ja kirjutasime teise salmi ning laul oligi valmis. Kokku võttis see aega umbes kaks tundi.

Kuna see lugu on sinu sõbranna jaoks väga isiklik, siis mis tunne tal on, et sa seda tervele Eestile esitad?

Tal on väga hea meel. Ta rääkis, kuidas ta kõndis koolis koridoris, keegi hõikas ta nime, ta pööras ümber ja siis hõikaja laulis: „Please don’t play me like a ping-pong, bitch.“ See on äge, et inimesed märkavad ja toetavad.

Panime loosse väga palju varjatud sõnumeid, millest kõik aru ei saa, kuid kes peab teadma, see teab väga hästi, mis seal peidus on.

Kui said teada, et pääsesid taas poolfinaali, siis kuidas reageerisid?

See on alati nii eufooriline. Kõigepealt saadad laulu ära ja siis pead kuu aega tulemusi ootama. Kogu aeg on pinge, üritad sellele mitte mõelda, aga samas tead, et see lugu on kuskil kellegi käes.

Eelmisel aastal öeldi ju kõik 24 poolfinalisti korraga, kuid tänavu tehti nad teatavaks kahel õhtul. Rituaalselt läksin esimesel õhtul oma õe juurde „Ringvaadet“ vaatama. Ma hakkan alati mingeid stsenaariume ette kujutama ja mõtlesin, et kui ma edasi saan, siis see juhtub esimesel õhtul. Kuna seda ei juhtunud, siis mõtlesin, et seekord ma poolfinaali ei pääsenud, millest ei olnud ka tegelikult midagi hullu.

Järgmisel õhtul ma ei läinud õe juurde tagasi, vaid vaatasin „Ringvaadet“ kodus möödaminnes. Seal olid „Eesti laulu“ peaprodutsent Tomi Rahula ja žüriiliige Birgit Sarrap. Minu jaoks on Birgitis mingi soojus, mis tekitab minus rahu. Vaatasin ja mõtlesin, et äkki siit tuleb midagi. Kui see tuli, siis karjusin piinlikult kõvasti ja olin pöörane.

Kas ja kui palju on su elu muutunud pärast eelmisel aastal „Eesti laulul“ osalemist?

Mul ei ole üleöö kuulsaks saamise tunnet, ma ei näe ennast siiani nii. Olen ikkagi see, kes ma olen ja tegelen oma asjadega. Ma olen lihtsalt saanud mingeid tulemusi, mille üle mina, mu vanemad või lauluõpetaja on uhked. Kindlasti on esinemisi juurde tulnud, eriti juunis ja juulis. Kui mul poleks eelmist kogemust, siis võib-olla ei oleks me otsustanud ka selle lauluga osaleda ja ma ei oleks saanud seda Hispaanias salvestada.

Millega eristud teistest „Eesti laulu“ poolfinalistidest?

Arvan, et seda peab mõne kuulaja käest küsima. Väga üldiseks minnes on suur ports laule ballaadilikud ja pisarakiskujad. Minu laul on sassy girl stuff (nipsakas tüdrukutevärk –T.J.).

Mida saame laval näha?

Mulle meeldis väga muusikavideot teha, jäin visuaaliga hästi rahule ning ajame värvitemaatika mõttes sarnast joont. Mul on laval ka kaks ägedat tantsijat, kes kannavad edasi lugu, mis toimub mu peas. Eesmärk on ikka end laval hästi tunda.

Oled sa juba mõelnud, et sa võidki selle lauluga Eurovisionile minna?

Pigem mitte. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma olen võitja ning mul on kõik kõige parem. Võit oleks kindlasti megalahe. Holland on äge, käin seal nagunii korra aastas, nii et miks mitte Eesti delegatsiooniga sinna minna.

Mulle meeldivad „Eesti laulu“ puhul Eurovisioni fännid. Nad on nii ägedad. Mulle kirjutab päevas viis kuni kümme eri Eurovisioni fännikontot. Näiteks hiljuti rääkisin ühe hollandlasega, kes oli Balil ja saatis mulle video, kuidas nad perega minu laulu kuulavad. Mulle on kirjutatud ka Iisraelist, Ameerikast jne.

Mis toob sinu meelest Eurovisionil võidu?

Arvan, et igal aastal on maikuus maailmas mingi sotsiaalne kliima. Näiteks kui Eurovisioni võitis Netta, oli inimestel isu positiivsuse järele. Praegu maailmas toimuv on nii hull ja ilmselt selle järgi hakkavad inimesed mingi asja poole suunduma. Arvan, et see on alateadlik. „Eesti laulul“ on ju sama – tekivad favoriidid.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!