Foto: TIINA KÕRTSINI
Eesti
15. jaanuar 2020, 00:09

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas ülemnõukogule Eesti kodakondsust selgitati (1)

12. jaanuaril 1991 kirjutasid Arnold Rüütel ja Boriss Jeltsin alla lepingule, mis reguleeris riikidevahelisi suhteid Eesti ja Vene föderatsiooni vahel.

15. jaanuaril asus toonane ülemnõukogu lepingu ratifitseerimist arutama. Enamik jutust keerles selle III artikli ümber: „Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ning Eesti Vabariik võtavad endale vastastikku kohustuse tagada isikutele, kes käesoleva lepingu allakirjutamise hetkel elavad [emma-kumma] territooriumil ning on praegu NSV Liidu kodanikud, õiguse säilitada või saada Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele...“

Samal päeval möllas Toompeal suurmiiting, mis ähvardas streikidega ja nõudis muu hulgas valitsuse erruminekut ja uue ülemnõukogu valimist. 

Marju Lauristin selgitas saadikutele, mida tähendab õigus saada Eesti kodakondsus viitega juhiloale – kõigil on õigus seda saada, kuid enne tuleb liiklust õppida ja eksamid teha. Advig Kiris lisas kaasettekandjana, et poleks sugugi euroopalik survestada inimesi ja lugeda kõik  elanikud automaatselt Eesti kodanikeks. „Sellega suruksime maha nende vaba tahteavalduse,“ ütles Kiris. Igaühel on õigus valida, kas ta tahab Eesti või Vene  kodakondsust või jääda NSV Liidu kodanikuks.

Ühtlasi teatati ülemnõukogule, et topeltkodakondsust ei lubata.