Inimesed

Õhtuleht on tänavu „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toob iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo ja tema laulu sõnumi kehakeeles.

KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Anett & Fredi: väga vähesed inimesed teadsid, et kandideerisime „Eesti laulule“ 

Terttu Jazepov | Video: Märt Niidassoo, Tatjana Iljina, Martin Ahven, 14. jaanuar 2020, 00:01
Anett X FrediFoto: Märt Niidassoo, Tatjana Iljina, Martin Ahven
„Eesti laulu“ konkursil võistlustulle astuvatel Anetil ja Fredil polnud algul plaani osaledagi. Nende lugu „Write About Me“ sai purki vahetult enne laulude esitamise tähtaega ning oli täitsa juhtumisi kolm minutit pikk, mis on „Eesti laulu“ konkursi jaoks sobiv. Kuna noortel polnud loo avaldamisega tuli takus, otsustatigi õnne katsuda.

Kuidas te muusikani jõudsite?

Samal teemal

Anett Kulbin: Kui olin umbes kaheksa- või üheksa-aastane, arvas mu ema, et võiksin hakata viiulit mängima. Lisaks laulsin Ülenurme muusikakoolis ja seejärel Heino Elleri muusikakooli.

Frederik Küüts (Fredi): Minu kõige varasem mälestus on ajast, kui olin umbes nelja-aastane. Istusin isal süles, kui ta arvutiga tööd tegi ja Queen mängis taustal. Küsisin, kes laulab, ja piltlikult öeldes läks kogu ruum pimedaks, valgus langes meie peale ja ta ütles: „Poeg, see on Freddie Mercury ja sina said tema järgi nime.“ Sealt edasi kuulasin Queeni hommikust õhtuni ja õhtust hommikusse, vaatasin videoid, kontserte jne.

Kuid ka minul oli enne kitarrimängu viiulisegadus – õppisin lasteaias käies viiulit, mida mängisin umbes kolm aastat. See oli aeg, kui harjutasin oma toas ja vanemad mõtlesid ukse taga, et palun-palun, vali mõni teine pill.

Kuidas teie koostöö alguse sai?

Fredi: Mina teadsin Anetti bändi Wilhelm kaudu, mis mulle väga meeldis. Mulle jäi eelkõige meelde tema võimas ja äratuntav hääl.

Aastaid hiljem hakkasin rohkem Tallinnas tegutsema. Kuna muusikud liiguvad ikka samades ringkondades, olime Anetiga paar sõna vahetanud. Kuid eelmisel kevadel esitles Anett koos Liisi Koiksoniga plaati ja siis me rääkisime esimest korda päriselt. Küsisin, kas ta kirjutaks minuga koos muusikat.

Augustis ütlesin Anetile, et äkki kuulame mingeid demosid. Ta oli kohe rõõmsalt nõus ja sealt edasi läks kõik väga orgaaniliselt.

Miks otsustasite „Eesti laulul“ osaleda?

Fredi: Väga hea, et lugu oli valmis kirjutatud ja alles siis tuli idee see võistlusele esitada. Kui lugu on valmis kirjutatud, ei tähenda, et see ka valmis on – sinna lisandub näiteks salvestamisprotsess jms, mis võtab väga kaua aega. Kuna me teadsime, et võiksime selle võistlusele esitada, oli meil tähtaeg ees, millal asjad päriselt valmis peavad olema. Mulle see sobis, sest mul seisab väga palju valmis kirjutatud lugusid, millel on poolik produktsioon.

Kuidas reageerisite, kui saite teada, et olete poolfinaali pääsenud?

Anett: Töötasin tol õhtul baaris, et mõtteid korrastada. Mul oli telefon tagataskus hääletu peal ja kui ma pärast tööd selle kätte võtsin, oli see kõnedest ja sõnumitest enam-vähem punaseks värvunud. Teadsin muidugi, et tol õhtul öeldi edasipääsejad, ja eeldasin, et need polnud kõned, et issand kui kahju, et edasi ei saanud. Keegi tegelikult väga ei teadnudki, et me selle loo „Eesti laulule“ saatsime.

Fredi: Minul oli täiesti sürreaalne hetk. Olime just Stefani ja Ingaga Tartus Pauluse kirikus esinemas. Esitasime Ingaga eelviimast lugu ja ta laulis niivõrd ilusti ja hingestatult, et mul oli endalgi klomp kurgus. Siis tuli Stefan lavale tagasi ja ütles: „Daamid ja härrad, teie ees seisavad kaks „Eesti laulu“ poolfinalisti.“ Tegelikult oli meid kolm, sest tema oli just eelmisel päeval teada saanud, et ta pääses edasi. Tuli välja, et ta oli lava taga vaadanud, kes veel poolfinaali said. Mul jäi suu lahti ja terve kirikutäis inimesi plaksutas tulihingeliselt. See oli hästi tore.

Mina ei seadnud endale mingeid ootusi, mul oli lihtsalt hea meel, et see laul valmis sai. Ma ei uskunud, et ma nii õnnelik olen, kui me edasi pääseme. Lisaks oli mul Aneti üle nii hea meel. Helistasin talle pärast kontserti, selleks hetkeks oli ta telefoni kätte võtnud. Sõitsime Tallinna tagasi, kohtusime Anetiga ning lõime klaase kokku.

Millega eristute teistest „Eesti laulu“ poolfinalistidest?

Anett: Arvan, et meil on salvestatud ülekaalukalt palju live-instrumente – kogu torupartii on live’is ja arvan, et see annab loole hästi palju elu juurde. Lisaks on see väga aus lugu. Kuna see on tegelikult Eurovisioni eelvõistlus, on vähemalt pooled lood spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud ja järgivad kindlaid reegleid. Selles pole muidugi midagi halba, ka meie jälgime mingeid reegleid – salm, refrään, võib-olla mingi vaheosa –, see on kõik üsna matemaatiline. Kuid meie lugu on kirjutatud väga sügavalt südamest ja arvan, et inimesed tunnevad selle ausa kirjutamise ka ära. Arvan, et see on meie loo trump.

Meie lugu ei saanud alguse tormist, vaid oli loomulik. Vähemalt ma ise ei kuule selles midagi tehislikku, kõik on nii aus ja oma koha peal. Olen ise hästi suur instrumentalistide austaja ja mulle meeldib selline produktsioonistiil, kus on palju päris instrumente. Võrdlemine ja lemmikute valimine on nagunii väga subjektiivne, aga mulle meeldib hullult meie lugu. Ka Aneti vokaal on küllaltki tugev, omapärane ja äratuntav, nii et arvan, et on õige seda meie loo trumbiks lugeda.

Mida laval näha saab?

Fredi: Pigem midagi minimalistlikku. Meie lugu on ka üsna õrn. Ka lavasõu koosolekutel öeldi, et mõndade lugude puhul on äge, kui kogu energiale saab veel rohkem sõud otsa panna. Kuid meie tahaksime, et loo emotsioon kanduks läbi õrnuse ja võib-olla olekski paslik hoida seda minimalistliku ja classy’na.

Anett: Kuid lisaks meile näeb ka torusid.

Kas olete juba arvestanud, et võite Eurovisionile sõita?

Mõlemad: Ei.

Fredi: Minu jaoks pole see oluline. Meil pole selline lugu. Kuid elu on üllatusi täis ja võit oleks väga äge. Minu jaoks on juba suur võit, et saame poolfinaalis esineda ja inimesed saavad seda telekast näha ning kuulda. Anname endast poolfinaalis parima ja küll asjad lähevad nii, nagu nad peavad minema.

Mis te arvate, mis toob Eurovisionil võidu?

Anett: Võidulugudes on tihti olnud poliitiline alatoon. Ma pole küll kunagi väga tulihingeline Eurovisioni vaataja olnud, aga ikka olen sattunud seda vaatama. Mulle sümpatiseerib, et kahel viimasel aastal on ennustatud edu üsna paljudele minimalistlikele, aga tugeva emotsiooniga lugudele. Lisaks tundub, et Eurovision hakkab liikuma üha kaugemale sellest, mitu kostüümi sul on, mis on positiivne.

Fredi: Nii palju, kui mina olen Eurovisioni vaadanud, on seal alati olnud erinevaid lugusid, kuid viimastel aastatel on rohkem tähelepanu saanud tugevalt kirjutatud lood. Kõneainet pakub ikka see, kui keegi end laval uutmoodi nähtavaks teeb, aga tore on näha, et inimestele läheb endiselt korda ka ilus muusika ja laulukirjutamine.

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee