KEHAKEELEVIDEO | „Eesti laul“ | Shira ehmatus kinoõhtul: mu telefoniekraan lihtsalt plahvatas!

Nelja-aastasena muusikaretke alustanud Marika räägib elavalt, kuidas ta käis koolieelikuna klaverit mängimas eraõpetaja juures, kes veel ise tudeeris Eesti muusika- ja teatriakadeemias. „Alguses ma ei laulnudki, lihtsalt mängisin klaverit. Aga me pigem mängisime mänge kui klaverit, sest ma olin nii väike,“ naerab ta. Kui klaveriõpetaja lõpetas akadeemia ja läks Nõmme muusikakooli õpetajaks, kutsus ta ka Marikat sinna õppima, et sügavamalt muusikasse sukelduda.

Marika astuski muusikakooli, aga tunnistab, et see ei olnud sugugi meelakkumine. „Vahepeal oli päris raske. Väiksena on ettekujutus muusikast ju täiesti teine. Arvad, et kogu aeg on lõbus ja tore. Lõppkokkuvõttes oli see nagu teine kool. Seal olid küll teised ained ja erialad, aga kodutööd, eksamid ja kontrolltööd toimusid nagu tavakoolis,“ meenutab Marika. „Käid koolis, lähed teise kooli ja siis veel trenni. Kodus peab ka õppima. See oli päris väljakutsuv,“ tunnistab ta tagantjärele. Ent Marika tunneb siiski suurt heameelt, et muusikakooli pooleli ei jätnud.

Muusikakooli lõpus hakkas ta tasapisi ka laulmise vastu huvi tundma. Marika meenutab naljatades, et tema esimene publik oli isa, kellega koos sai autos sõita ja siis kõva häälega laulda. Kuigi musikaalsel tüdrukul oli soov laulda, ei läinud ta seda professionaalsel tasemel õppima, vaid katsetas omal viisil.

Esimest korda esines Marika avalikult enda tavakoolis. „Keskkoolis toimusid kontserdid ja mõtlesin, et äkki laulaks seal.“ Positiivne tagasiside mõjus inspireerivalt: „Mõtlesin, et laulmine tuleb mul välja, ma naudin seda, miks mitte tõsisemalt asjaga tegelda.“

Pärast keskkooli astus Marika Estonian Business Schooli, kuid ei visanud ka muusikat nurka: „Mingid projektid olid sündimas, tegin erinevate inimestega koostööd ja arenesin.“

Eelmisel aastal poolfinaali ei pääsenud

Möödunud sügisel otsustas Marika, et panustab muusikasse rohkem aega ja energiat. Juhuslik kohtumine muusikaprodutsendi ja helilooja Karl-Ander Reismanniga viis koostööni, millest sündis ka „Eesti laulu“ võistluslaul „Out In Space“. 

Marika räägib, et otsus osaleda „Eesti laulul“ ei olnud sugugi nii selgelt ja strateegiliselt läbi mõeldud. „Läksin lihtsalt vooluga kaasa.“ Laulja sõnul proovisid nad Karl-Anderiga ka eelmisel aastal võistlusele pääseda, aga tol korral jäi uks suletuks. „Teadsime, et ilmselt ei pääse laul edasi, aga ikkagi proovisime.“

„Out In Space“ sündis Marika sõnul väga loomulikult: „Ei olnud sellist eesmärki, et nüüd istun ja kirjutan „Eesti laulu“ jaoks loo. Kui tuleb inspiratsioon ja elus on mingi aktiivsem või emotsionaalsem periood, siis ma ikka kirjutan,“ ütleb muusik. „See on minu viis, kuidas ma oma emotsioonidega hakkama saan.“

„Out In Space“ sündis hetkel, kui Marika istus klaveri taha ja hakkas mõtteid loomingule suunama. Loo algne versioon sai valmis juba suvel. „Salvestasin selle diktofonile, kuulasin paar korda ja saatsin ka Karl-Anderile ülekuulamiseks. Vahepeal me ikka vahetame mõtteid ja ideid, mis meil on tekkinud.“

Karl-Ander leidis, et lugu on hea ja seda tasub kindlasti edasi arendada. Just tema pakkuski välja, et „Out In Space“ sobiks „Eesti laulu“ karussellile.

Üllatus romantilisel kinoõhtul

Marika räägib, et nigela telerivaataja ja sotsiaalmeedia jälgijana oli ta poolfinalistide avaldamise päeva sassi ajanud. Tol õhtul, kui ETV saates „Ringvaade“ 24 poolfinalisti teatavaks tehti, nautis ta elukaaslasega hoopis kinoõhtut. 

„Väga naljakas õhtu oli,“ tunnistab Marika. „Läksin oma noormehega kinno, vaatasime filmi, telefon oli hääletuna taskus nagu alati. Tulime kinost välja, oli väga romantiline õhtu. Mõtlesime, et läheme kuhugi kooki sööma ja kohvi jooma. Jäin korraks kino eessaalis üksi ja võtsin telefoni taskust välja. Siis nägin, et ekraan oli sõnumeid täis ja lihtsalt plahvatab!“ naerab ta. „Igal pool oli kirjutatud „Palju õnne“. Esimene mõte oli, et Facebook on märkinud minu sünnipäevaks vale kuupäeva. Võtsin siis esimese sõnumi lahti ja vaatasin, et keegi saatis pildi telekast, kus oli minu nägu ja nimi.“

Kui Marika esimesest ehmatusest üle sai, jõudis talle kohale, et on tõesti seekord võistlusele pääsenud. Rõõm oli suur!

Ta peab enda eripäraks häält. „Igal lauljal on erinev tämber ja muusika tunnetamise viis. Arvan, et minu tugevus on tundlikkus muusika suhtes.“ Peale laulu on oluline ka artisti isiksus. Marika peab ennast väga positiivseks inimeseks, kes naeratab hästi palju. „See on üks minu viis endas positiivne energia üles leida.“

Teadmine, et „Eesti laulu“ eesmärk on leida parim laul, esindamaks meie riiki Eurovisionil sadade miljonite pealtvaatajate ees, tekitab Marikas esimese hooga ärevust ja väikest hirmunooti. Edasi mõeldes leiab ta aga: „Kindlasti on hästi lahe tunne, et sisetunde ajel tehtud otsused on mind viinud nii suurejoonelisse projekti. See on kindlasti väga väärtuslik, et saan jagada oma emotsiooni muusika kaudu suure rahvamassiga.“

Sellel aastal andis Õhtuleht kõigile „Eesti laulu“ 24 poolfinalistile ülesande esitada oma võistluslugu kehakeeles. Vaata kehakeelevideot!