Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti parlamendi nimeks pakuti riigitõim (9)

Tõnis Erilaid, 11. jaanuar 2020, 00:01
Foto: Robin Roots
1937. aastal oli Eesti ametis parlamendile uue nime valimisega. Rahvuskogu esimees Jüri Uluots pakkus volikoja ja nõukoja, rahvuskogu jäi vahepeal peatuma variantide riigikogu ja riigivolikogu juurde, kuid siis kerkis esile Rootsi ja Saksa eeskuju – riigipäev.

Arutusel oli ka saadikute ja esindajate koda, mis küll kähku kõrvale lükati, nagu ka ettepanek, et jäägu uue parlamendi nimena kasutusele (põhiseadust koostanud) rahvuskogu.

Poolametlikus ajalehes Uus Eesti kirjutas üliõpilane Juhan Viiret mitut puhku, et parlamendi uueks nimeks võiks olla riigitõim (olevat puhteestiline ja mõistetäpne, sõna uudsust polevat vaja karta). Sealseid saadikuid aga võiks nimetada kas paimal või kundal – riigitõimi üks koda oleks vastavalt paimalkoda, teine kundalkoda. Kundal tuletub sõnast „kond-kund“, paimal sõnast „paimendama – hoidma, valvama“, kirjeldas Viiret.Või siis – esimese koja saadik oleks riigitõimal, teise koja liige ülatõimal.

Jänkimees (Evald Tammlaan) kirjutas vastu Tallinna Postis: akadeemiline inimene ei tea, et meil on juba ammu Paimal. Too oli linnanõunik, kelle segased protsessilood omal ajal leheveerge täitsid, tuletab Jänkimees meelde. „Selle sõna mõiste on meie tavalistele kodanikele vägagi selge. Aga akadeemilisele kodanikule, näete, ei ole.“

Nii jäidki meil tõim, kundalid ja paimalid keelde tulemata. Lepiti riigikoguga.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee